Kahekordne olümpiavõitja Andrus Veerpalu manas näole tagasihoidliku muige ja sõnas: «Ma ei tunne Vancouveri olümpia eel mingit kohustusekoormat. Pealegi, mõned ütlevad, et olen medali võitmiseks juba liiga vana.»
Veerpalu ja Mae võtavad ühe aasta korraga
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mõne hetke pärast 38-aastane Veerpalu pisut tõsines ja lisas: «Nojah, eks seda vanust juba ole ka. Aga ise arvan, et ikka nii vana veel pole.»
Võrreldes oma esimese olümpiaga on nii Veerpalu kui ka Jaak Mae muutunud. Nii sportlaste kui ka inimestena. Nad on muutunud enesekindlamaks, tugevamaks ja teadlikumaks. Igas mõttes.
«Kindlasti olen ka rahulikumaks muutunud. Sisemisi pingeid on palju vähem, aga sisemine kindlus on palju suurem. Juba tead, miks sa midagi teed ja kuidas seda teed,» kirjeldas Mae, kes esimesel olümpial käis 15 aastat tagasi.
Veerpalu tegi oma olümpiadebüüdi veelgi varem, 1992. aastal Albertville’is. Enda sõnul ta isegi ei mäleta seda enam. Pole ka mingi ime – möödas on siiski juba 17 aastat. «Nüüd on kogemust juba juurde tulnud. Ega praeguse olümpia eel midagi väga erilist tunnegi,» sõnas Veerpalu, kes sarnaselt Maega, ei mõtle sellele, et Vancouveri olümpia võib talle viimaseks jääda. Praegu keskendub ta tänavusele hooajale ja tänavustele eesmärkidele. Põhieesmärk on Vancouveri olümpia 50 km klassikasõit. Ja pärast seda?
«Võtan ühe aasta korraga ja ei mõtle veel, mida ma pärast olümpiat teen. Kõik variandid on võimalikud. Nii see, et lõpetan, kui ka see, et jätkan,» vastas Veerpalu, kes naudib seda, mida teeb. Vastasel juhul ta ei treeniks nii nagu praegu. Ei tõstaks koormusi ega kompaks iseenda piire. Inimvõimete piire.
Nii tema kui ka Mae harjutasid peatreener Mati Alaveri sõnul Ramsau laagris maksimumilähedaselt. Mahu poolest polnuks koormusi enam kuskile tõsta. «See kõik on muutunud protsessiks, mida kogu täiega naudid. Ka rasket treeningut. Iga minutit sellest,» selgitas 37-aastane Mae, kes oma pika karjääri jooksul on õppinud ka seda, et alati on natuke õnne vaja. Just sellele loodab ta ka OMil 50 km klassikasõidus.
See on tema olümpia põhidistants, kõik muud võistlused ja töö käib seda sõitu silmas pidades. Tõsi, medalit tal sellel alal veel ette näidata pole. «Ühisstardis on alati õnne vaja. Ma ise jääksin rahule siis, kui suudaksin suures mängus kaasa lüüa. Sapporo MMil sain 8. koha ja see on sellel distantsil seni parim. Iga koht sellest kõrgemal oleks juba õnnestumine,» nentis Mae.
Koondise peatreener Mati Alaver polnud Albust pärit sportlase kiitmisega kitsi. Tema sõnul võttis Mae kiiruse parandamiseks suvel tunde sprinter Anti Saarepuult. «Nende treeningute põhjal võin küll väita, et suve kõige enam arenenud lootustandev noorsportlane oli Jaak Mae,» sõnas Alaver.
Kui Mae on saanud rahulikult olümpiaks valmistuda, siis Veerpalule hakkas suvel muret tegema valu puusaliigeses, vasakus põlves ja pöias. Eile võis ta siiski rahulolevalt tõdeda, et kõik on kontrolli all.
«Väga murelikuks see mind ei tee. Sellised vigastused käivad tippspordi juurde,» nentis Veerpalu, kes on siiski korralikult harjutada saanud. «Tervis on tegelikult isegi parem kui varasematel aastatel. Külmetusi pole enam nii palju ja olen suutnud raskest treeningperioodist paremini taastuda.»
Koondise peatreener Mati Alaver avaldas, et kahekordne olümpiavõitja olevat teinud koormustestid parimate päevade tasemel. Ise olevat ta neid kommenteerinud tagasihoidlikult: «Enam-vähem.» «Seega on Andrusel kõik eeldused teha enam-vähem hooaeg ja enam-vähem tulemused,» sõnas Alaver kavala muigega.
Anatoli Šmiguni käe all harjutav Aivar Rehemaa tõdes, et tema pole raskest Ramsau laagrist siiamaani veel välja puhanud. Hoolimata sellest, et seljataha on jäänud ka nädalane puhkus Türgis. «Eestis olles kipun sellel ajal tavaliselt alati haigeks jääma.
Nüüd proovisime seda vältida ja senimaani pole veel haigeks jäänud,» tõdes Rehemaa ja lisas: «Aga väga suurt värskust veel pole tõesti. Olose laagrisse minemise ajaks taastun ehk ära.»
Eilsel pressikonverentsil säras kõige rohkem kahtlemata kahekordne olümpiavõitja Kristina Šmigun-Vähi. «Ma ei hakkakski ennast kiitma. Ütlen lihtsalt, et kõik on väga-väga hästi,» muigas Šmigun-Vähi ja lisas: «Ega treeningud ei näita midagi, otsustab vaid see, kui hea võistlustel oled.»
Oma avastardi üle mitme aasta teeb Šmigun-Vähi 28. novembril Kuusamos. Seal teevad kaasa ka naiste B-koondise liikmed. Treener Kalmer Trammi sõnul on kõikide koondislaste testitulemused viimaste aastate parimad. Teste pole teinud üksnes koondise noorim liige Triin Ojaste, kes oli haiguse tõttu sunnitud ettevalmistuses muudatusi tegema.
«Sordiaretus on meil tinglikult käinud neli hooaega. Loodan, et see seeme, mis kevadel mulda sai, on hea ja talvel saab saak viljakas olema. Kõik tüdrukud on teinud sihikindlat tööd ja on tahtmist täis,» sõnas Tramm, kelle salajaseks sooviks on Vancouveri olümpial korralik teatenaiskond välja panna.
«Usun, et oleksime valmis viimase nelja aasta parimaks esituseks.» Tõsi, eelseisvale hooajale vaadates pole naiskonna B-koondise seis kõige roosilisem, sest MK-sarjas nad väga palju starte ei saaks. Praegu saaks koondis distantsil välja panna kaks naist ja sprindis kolm esindajat. «Palju sõltub ka koostööst Kristina tiimiga,» selgitas Tramm.