Noortekoondise treeneri sõnum: trenni tehakse vähe ja valesti

Indrek Ruut (mustas) koos järjekordse trenni lõpetanud Eesti noortekoondislastega. Foto: Mihkel Maripuu

Eesti jäätunud korvpallist sulavad esimesed piisakesed – alaliit registreeris noortekoondised EM-valiksarja. Eluliselt tähtis osalemisotsus langetatakse lõplikult siiski alles novembris.

Vähemalt mingigi tegevus on aga juba nüüdki käimas – eile lõpetas kuni 18-aastaste noormeeste koondis Tallinnas kolmepäevase treeningulaagri. Juba mõne nädala pärast osalevad samad poisid peatreener Indrek Ruudu juhendamisel tugevakoosseisulisel turniiril Moskvas.

Ruut kinnitas, et sooviks koondisega tegeleda iga kuu kas või ühe nädalavahetuse, esialgu oleks aga rahul isegi igal koolivaheajal korraldatava treeningukogunemisega.

Motivatsiooni tal jätkub – kuigi poiste kohta polnud tühja kiitust kuulda, viitas ta mitmele heade eeldustega korvpallurile. Kusjuures rõhk jääb sõnale «eeldused». «Poistega on vaja kõvasti tööd teha, neid õpetada ja suunata,» tõdes igapäevaselt Raplas tegutsev mees.

Suure tõenäosusega saabki Ruut oma tahtmise. Audenteses noorte juhendamisega tegeleva Üllar Kerde sõnul võtabki kool enda õlule kõikide noortekoondiste kureerimise. Külalisõpilase programmi raames saab aga korraldada treeningulaagreid. «Väga oluline oleks korraldada laagreid ka noorematele vanuseklassidele,» lisas Ruut oma nägemuse.

Ruut oli osaline ka paar nädalat tagasi Laitse lossis peetud korvpalliteemalistel mõttetalgutel. Selle spordiala sees oleval mehel oli kokku tulnud seltskonnale selge sõnum.

«Liiga palju on keskendutud ebaolulistele asjadele, põhiline probleem seisneb hoopis selles, et Eestis ei tehta piisavalt trenni – õigemini ei tea enamik treenereid, kuidas seda tööd tänapäevaselt teha,» meenutas ta toona öeldut. «Meil on kümme tuhat harrastajat, seda pole sugugi vähe. Näiteks Sloveenias harrastab korvpalli kõigest neli tuhat inimest.»

Teise olulise probleemina näeb Ruut liiga varajast keskendumist meeskonna edule, noore mängija individuaalsete oskuste arendamine jääb seejuures tagaplaanile.

«Palju keerulisem on kasvatada ühte tipptasemele jõudvat mängijat kui võiduvõimelist meeskonda. Õnneks jõudsime tänavu selleni, et mini- ja C-klassi võistlustel on meeskondliku mängu piiramiseks mitmed kitsendused,» märkis ta ning lisas, et sama võtet kasutatakse ka endise Jugoslaavia riikides. Teadupärast sirgub sealt aga pidevalt tipptasemel korvpallureid.

Treenerina töötav mees ei pidanud põhjendatuks kartust, et nooruses individuaalsele mängule panustades ei suuda pallurid ka täiskasvanuna meeskondlikult tegutseda. Ta märkis, et alates B-klassist on kõik lubatud, heade individuaalsete oskustega poisile on aga lihtsam meeskonnamängu õpetada.

Normaalse ja ühtse noortetöö alustamiseks vajatakse toimivat süsteemi. «Tegelikult on isegi halb süsteem parem kui selle täielik puudumine,» arvas Ruut. «Näiteks Sloveenias on 40 aastat korraldatud kooliliigat ning enamik andekaid noori ongi selle kaudu avastatud. Eestis on võrkpall selles osas meist ees.» Korvpalliski on siiski kooliliiga olemas, ent sellel puudub otsene seos korvpalliliiduga.

Samas pole Ruudu hinnangul olukord sugugi lootusetu. Korvpalli on lisandunud palju noori ja teotahtelisi treenereid, alaliidu ülesanne võiks olla nende aitamine. «Näiteks meie laagrit võiksid teised treenerid kõrvalt jälgida ning teha enda jaoks tähelepanekuid. Paraku selline info ei liigu ning ilmselt ei teadnudki keegi, et siin midagi toimub,» mõtiskles ta.

Eesti korvpallile tervikuna peab Ruut vajalikuks mentori tekkimist – kõige paremini sobiks sellesse rolli täiskasvanute koondise peatreener. «Soomes on just Henrik Dettman selline mees. Noorte jälgimiseks on tal lisaks hea abiline,» teadis Ruut.