Kuuldused Eesti hoki surmast on liialdatud

Purikate hokiklubis treenerina töötav Olle Sildre (keskel) Premia jäähallis noori hoolealuseid juhendamas. Foto: Mihkel Maripuu

Eestis valitseb teatavasti arusaam, et jäähoki on vene rahvusest inimestele ning eestlased on selles mängus nagunii kehvad. Purikate hokiklubis tehakse aga tööd selle nimel, et neid müüte murda.

Seda, et lisaks Venemaale mängitakse hokit tipptasemel ka teistes meie lähiriikides Rootsis, Soomes ja Lätis, teab ilmselt igaüks. See asjaolu annab aga innustust Purikate klubi vedajatele, et ka Eestist võib saada kunagi arvestatav jäähokimaa.

«Kui poleks lootust, et jõuame naabrite tasemele, siis seda tööd ei teeks,» tunnistas klubi juht Toomas Ristlaan. «Väljakutse on ahvatlev.»

Selleks et peaaegu olematu konkurentsiga Eestist kasvaksid välja tugevad mängijad, on Purikad pööranud pilgud üle Soome lahe. Just põhjanaabritega konkureerides loodetakse anda noortele vajalikku mängupraktikat ning selles nähakse arenguperspektiivi.

«Sealne hokikultuur on olnud meie jaoks äärmiselt hariv,» tunnistas Purikate hokiklubis treenerina töötav Olle Sildre.

Noorte edu Soomes

Ristlaan lisas: «Soome minek on olnud ääretult õige lahendus. Nende stiil meeldib rohkem kui Läti ja Venemaa oma.»

Lisaks tõsisele tööle üritatakse murda ka müüti, et litri taltsutamine pole eestlaste jaoks. «Meil on tekkinud eelarvamus, et hoki on vene värk. Üritame seda muuta,» sõnas Sildre.

Samas tunnistas treener, et venelased on hoki mängimiseks justkui rohkem loodud. «Nende natuur on hoopis teistsugune. Nad on palju nahaalsemad ja sitkemad. Eestlastel on süttivusaeg pikem ja neil võtab kontaktalaga harjumine rohkem aega,» loetles juhendaja erinevaid põhjuseid.

«Sitkust ja kannatlikkust on vaja. Maast madalast on vaja tööd teha, et hokis läbi lüüa,» teab Sildre siiski ka eestlaste jaoks edu valemit.

Aga miks siiski on meie naabrite tase jäähokis ääretult kõva, aga meil on ala jäänud vaeslapse rolli?

«Soomlastel on hoki ala number üks. Iga laps tahab seal olla Teemu Selänne või Saku Koivu,» selgitas Sildre. «Ka Lätil on pikad traditsioonid.»

Eestis kipub olema probleemiks ka see, et ala juurde ei jõua tihtipeale õiget tüüpi mängijad. «Kui laps ei saa näiteks korvpalli- või jalgpallitreeningul hakkama, siis tuuakse ta enamasti jäähokitrenni,» rääkis Sildre. «Tihti arvatakse, et siin sirgub siis temast mees.»

Kedagi siiski ära ei põlata ning võimalus antakse kõigile, kellel on vähegi pealehakkamist. «Materjali on vähe, kõiki tuleb hoida kui kullatükki,» avaldas Ristlaan.

Kindlasti teavad kõik, et mingi asjaga alustada pole kunagi lihtne ning vanade tegijate poolt võib tunda saada üleolevat suhtumist. Seega oli Purikate otsus Soome mängima minna kindlasti ülimalt julge.

«Halvustavat suhtumist pole soomlaste juures kohanud, asi on kõvasti paremaks läinud,» näeb Sildre edasiminekut. «Lätis on meie hoki kohta eelarvamus. Mujal pole seda kohanud,» lisas Ristlaan.

Lootust, et kuuendat hooaega alustava Purikate hokiklubi töö liigub õiges suunas ning tulevikus on võimalik meil sellel alal eestlastele kaasa elada, annab tõsiasi, et 2000. aastal sündinud poisid teevad Soomes juba tegusid.

Kaks hooaega põhjanaabrite juures mängimas käinud noored said eelmisel aastal hakkama ajaloolise saavutusega, kui Lohko 1-sarjas saavutati esimene koht. See oli esmakordne kogu Eesti hoki ajaloos, kui meie võistkond võitis mõne Soome sarja.

Ühtekokku oli võistlustules 75 tiimi. Nüüdseks on korjatud esikohti teisteltki Soome võistlustelt ning loomulikult on oldud võidukad ka kodukamaral.

Lisaks enda edukatele noortemeeskondadele on Purikatest tuule tiibadesse saanud mitu poissi, kes on suutnud murda mõnda välismaa võistkonda.

«Viimase paari hooajaga on üle kümne poisi välisklubidesse siirdunud. Mindud on nii Saksamaale, Soome, Venemaale kui ka Lätti,» rääkis Sildre. «Välismaale minek on siiski vanemate rahakoti peal, kogu maailma hoki käib sellise mudeli järgi.»

Seda, et noored ja andekad poisid Eestile kadunuks jäävad, vähemalt esialgu ei kardeta. «Siiamaani pole seda juhtunud. Samas puudub hokis regulatsioon, mis mängijatest siis saab, kui nad 18-aastaseks saavad,» täpsustas Sildre.

Üks Purikate eesmärkidest on ka see, et rahvuskoondisse jõuaks rohkem eesti keelt kõnelevaid mängijaid. «Praegu võib koondisse saada seitse-kaheksa eestlast, mis oleks kõigi aegade rekord,» sõnas noortetreener.

Vaja on uusi jäähalle

Eestlaste jõudmine rahvuskoondisse tähendab samas ka seda, et Purikate mängumehi jõuab sinna järjest rohkem. «Meeste koondises on kaks, U20-s neli ning U18-s veel rohkem meie kasvandikke,» loetles Sildre.

Klubi vedav Ristlaan usub, et hokipisiku laialdasemaks levikuks oleks vaja, et üks eestlane jõuaks mängima unistuste liigasse NHL. Ühe võimaliku kandidaadina nähakse oma kasvandikku, 16-aastast Robert Roobat, kes praegu ajab litrit taga meie põhjanaabrite juures. Parim näide hoki jaoks on nende «naabrite» iluuisutajate juurest.

«Nii kui (Jelena – toim) Glebova tippu jõudis, oli nende trennide ukse taga järjekord,» tõi Ristlaan näite. «Kui on olemas tipp, siis tuleb ala juurde ka rohkem inimesi.»

Ent suurenev huvi hoki vastu toob välja järjekordse Eesti hoki valupunkti. Tallinnas ja ka mujal Eestis valmistab probleeme asjaolu, et ei saa piisavalt jääl mängida.

«Kui peaaegu igal koolil on jalgpalliväljak või korvpallisaal, siis näiteks jäähalli pole ju kellelgi,» tõi Sildre näite, miks lastel on selle ala juurde raske jõuda.

Kui paljudel aladel on Tallinn võrreldes teiste Eesti piirkondadega paremas seisus, siis hokis asjad nii ei ole.

«Näiteks Ida-Virumaal on võrreldes meiega selge eelis, kuna nemad saavad olla jää peal nii palju, kui tahavad,» tõi Sildre välja Tallinna mure.

Ristlaane sõnul on aga lootust, et ka pealinnas ja selle ümbruses läheb olukord varsti paremaks. Nimelt loodetakse jõuda Tabasalu jäähalli ehitamiseni. Seejärel oleks aga kindlasti vaja rahuldada Lasnamäe vajadused.