/nginx/o/2013/09/10/2352690t1h27b6.jpg)
Kui tsikli seljas surub Aigar Leok gaasi põhja, siis enduro MMil astub lühikeste sammudega, kuid kindlalt ülesmäge: tunamullu E3-sarjas kümnes koht, mullu pronks, tänavu hõbe. Kusjuures medal tuli vigastusi trotsides. «Kukkudes saad ikka viga, aga kukkuda tuleb, sest nii õpiid piire tunnetama,» selgitas Leok
Mõneti oli tänavuse hooaja lõpp eelmise koopia: MM-hõbeda saatuse otsustasid viimasel etapil Leok ja rootslane Joakim Ljunggren. Mullu mängis rivaal Leoki üle, läinud nädalavahetusel enam mitte.
Mõrane roie ja surnud käsi
«Eks ma ole kindlasti paremaks läinud. Hõbedaga jään rahule, kuid ükski võidusõit ei tulnud välja nii, nagu soovinuks,» teatas Leok rahulolematul toonil. «Ühe etapi võitsin, kümme korda 14st olin küll poodiumil, aga ikkagi... Mind peeti aasta alguses mingil määral tiitlipretendendiks, see pani surve peale. Lisaks segas hulk pisivigastusi – kord sõitsin mõranenud roietega, siis kiilus küünarnukis närv kinni ja käsi suri ära. Ma ei ütle, et tervena oleksin maailmameistriks tulnud, aga hõbeda võtnuks märksa kindlamalt.»
Vigastused sai Leok treeningul. «Harjutades võtan maksimumi, otsin piire, millest üle ei tohi minna. Aga kuidas sa muidu limiite tundma õpid, kui mitte kukkudes? Kui pikali oled, siis tähendab, et ületasid piiri. Lihtne!»
Enduro E3-klassis on kaks viimast MM-tiitlit võitnud prantslane Christophe Nambotin. Mis eristab Leokit Nambotinist?
«Mul on väiksemad kogemused,» arvas Leok. «Nambotin tuli meistriks oma neljandal hooajal, mina olen enduroga tegelenud kolm aastat. Mis muidugi ei tähenda, et järgmine hooaeg kuulub kindlalt mulle. Äkki kuulub ülejärgmine? Sport on karm, vaid üks kroonitakse tšempioniks.»
Enduro ühendab endas motokrossi, endurokatsed ehk kihutamise looduslikul trassil – liival, metsas, soos, või kivisel maastikul – ning trialit meenutavad ekstreemkatsed, kus tuleb ületada kaljusid, kive, autokumme, palke, betoonplokke ja muud säärast. Just enduro ja ekstreemkatsed valmistasid alguses motokrossist tulnud Leokile kõige enam peavalu. Nüüd on asjad paremaks läinud, kinnitas Leok. «Arenen tasapisi igas elemendis. Et paremaks saada, tuleb lihtsalt tööd teha ja mitte üle mõtelda.»
Ka järgmisel hooajal jätkab Leok seega TM tsikliga ja E3-sarjas. «Tingimused pole muutunud – tehas annab sõiduki, ülejäänud eelarve tuleb endal kokku kraapida. MM-hõbeda eest sain medali, sooja käepigistuse ja null eurot. Kahtlane, kas meistritiitel midagi muudaks Tänu toetajatele – sõpradele ja sõprade sõpradele – saan oma asja edasi ajada. Ei saa motospordita elada ega olla, võidukihutamine on veres.»
Kuld hõbedaks, hõbe kullaks
Kuigi MM-sari on lõppenud, pole Leoki hooaeg veel läbi. «Sõidan Eesti meistrivõistluste viimasel etapil, siis osalen rahvuskoondiste kuue päeva endurol, siis puhkan nädala, siis teen kodus trenni, kuni lumi maha tuleb, ning seejärel alustan Itaalias ja Hispaanias ettevalmistust järgmiseks aastaks.»
Ja eks järgmisel aastal ole näha, kas Leok jätkab tõusvas joones: pronks-hõbe-kuld.
Leok: «Kõik räägivad jah, et nüüd peaksin tšempioniks tulema. Kuld pole võimatu, kuid ka mitte garanteeritud. Tähtis, et suudaksin pea selge ja pingeid vaos hoida.»
Poeg Lucasel on motogeenid
Aigar Leoki peagi kaheseks saav pisipoeg Lucas teeb esimesi samme teel motosportlaseks. Just nimelt samme. «Soetasime talle tsikli, kus saab peal istuda ja end jalgadega edasi lükata. Nüüd ta müttab selle sõiduvahendiga päevad otsa. Tundub, et motogeenid on poisil sees,» muigas isa.
Millal Lucasele mootoriga ja iseliikuv tsikkel kätte antakse, Leok öelda ei osanud: «Kui ta väga tahab ja mootorrattaga hakkama saab, siis.»
Samas kinnitas Leok, et pojal pole mingit kohustust kanda edasi Leokite dünastia motohullust: «Näe, Taneli vend Taavi Leok mängib meistriliigas korvpalli. Selge on see, et Lucase ma spordi juurde juhatan. Ala valigu ta ise.»
/nginx/o/2013/03/25/1656244t1hc044.jpg)