Võlgade ja skandaalide keskmesse sattunud spordiselts Kalev peab otsustama, kas tänapäeva Eesti spordisüsteemis leidub neile üldse kohta. Selge on aga see, et vanamoodi pole võimalik jätkata.
Kalevi tippjuht usub püsima jäämisesse
Kui kalevlased ise ei näe enam spordiseltsi tegevuse jätkamisel mõtet, võib ajalooline ühendus kaduda. Kalevi esimees Peeter Kreitzberg usub aga siiski, et vaatamata sümbolobjektidest hoonete müügile pole tulevik nii tume ning organisatsiooni püütakse säilitada.
Peeter Kreitzberg, kogu Kalevi asjaajamine jätab veidi kahtlase mulje. Kõigepealt lastakse tekkida suurtel võlgadel, seejärel ostavad raskustes spordiseltsi vara inimesed, kes osalevad Kalevi tegevjuhtimises.
Tunnistan, et see ei meeldi mullegi, kuid Jaanus Glaase on ärimees, kes tahtis Kalevi spordihalli ostuga kindlustada oma investeeringu säilimise. Glaase sõnul on spordihall sellega spordi jaoks päästetud. Loomulikult saame kutsuda teda üles eetilisusele, aga samamoodi võime pöörduda ka oma Kalev Spa partneri Jaan Manitsiki poole, kes oleks võinud lubada meil oma osa pantida ning laenu võtta. Ärimehena käitusid nad õigesti.
Koostasime tõesti Tallinna Kaleviga rendilepingu, kuid soovisime, et Klandorf kirjutaks sinna investeeringute suuruse. Paraku ei saanud ta sellega hakkama. Hiljem kuulsime, et ta on asja vastu huvi kaotanud.
Tegelikult oleks parim variant, kui Tallinna linn kasutaks oma eelisostuõigust ning annaks spordihalli seejärel Tallinna Kalevile kasutada.
Suhtleme ühe Rootsi hotelliketi omanikuga, kes on tuntud malemetseen – võimalik, et ta on nõus ostma meie Pärnu maanteel asuvat peahoonet. Silmapiiril on veel üks ehitusfirma, kes on nõus samuti peahoonet ostma ning lubab meil seal rendivabalt edasi olla. Variant on ka Kalev Spa osaluse müük.
Samas on Kalev Spa üks väheseid spordiseltsi rahastamise allikaid.
Siis läheb kogu Kalev reorganiseerimisele, keskjuhtimist pole ju sellisel kujul vaja. Lisaks peab muutuma majandamine – praegu puuduvad staadionide ja spordisaalide kasutamiseks isegi lepingud.
Seda hämmastavam näib fakt, et Kalevil pole juba mitu kuud tegevjuhti.
Meil pole sellise inimese palkamiseks raha. Nii suurt organisatsiooni juhtivale inimesele pole võimalik pakkuda alla 20 000 – 30 000-kroonist kuupalka.
Vabariigi algusaastatel kahmasid toonased kolhooside ja sovhooside juhid lagunevate majandite magusamad tükid endale. Kõrvalt vaadates jätab Kalevis toimuv sarnase mulje.
Võrdusmärki ei saa siin tõmmata. Juhatus on seda meelt, et Kalevi spordihall tuleb kiiremas korras tagasi osta. Müüsime vaid selleks, et patiseisust välja pääsemiseks aega võita. Kui muu ei aita, müümegi kas või võileivahinna eest osaluse Spas. Kalevi spordihall on ju eestlaste jaoks sümbolobjekt.
Olen sellist juttu kuulnud, kuid võin kinnitada, et mina ega ükski teine juhatuse liige pole midagi saanud. Usun, et Ojavere ei tegutsenud kellegi kasu nimel, vaid tegemist oli lihtsalt rumalusega.
See on üks võimalus. Oleme kuulnud, et Tartu Kalev tahab lahku lüüa ning sama mõtleb ka Tallinna Kalev. Samas on Kalevil tihedad välissuhted ning näiteks isegi Iisraeli venelased teavad, mis on Kalev.
11. novembril koguneb üldkogu, seal saame olukorda põhjalikult arutada. Tartlased on teinud ka ettepaneku viia kogu Kalevi tegevjuhtimine Tartusse.
Kõik kujutavad ette, et Kalevil on suur valikuvabadus – objektid müüdi maha ja nüüd saame kasutada suurt raha. Tegelikult pole see nii.
Ma ei pea end spordivõõraks inimeseks. Olen Rakvere rajooni meister odaviskes ning kogu nooruse veetsin staadionil. Kuid see pole ju määrav… Eks katsuge panna sportlased majandusasju juhtima, sportliku entusiasmiga pole võimalik nii keerulisi asju lahendada.