Eesti suusatajad pelgavad Põhja-Soomes levivat seagrippi

Suusakoondise arst Tarvo Kiudma mõõdab Andrus Veerpalul laktaaditaset. Mõlemad mehed võivad rahulolevalt tõdeda, et seagripp on Eesti koondislastest kaarega mööda käinud.

FOTO: Ann Hiiemaa

Kui Jaak Mae nägi Põhja-Soome toidupoes Kristina Šmigun-Vähi ema Rutti seagripi eest kaitsva näomaskiga, mõtles ta endamisi: «Ohoo, kas tõesti on asi juba niikaugel?»


Avanenud pilt pani kõhedust tundma ka Mae abikaasa Jana, kes alles hiljuti pidi rahustama 13-aastast tütart Isabeli.



Viimane oli kuulnud Põhja-Soomes levivast seagripist ja keeldus kategooriliselt traditsiooniks saanud Olose laagrisse sõitmast. Ta ütles kindlameelselt: «Seagrippi ma endale küll ei taha! Laagrisse ma seekord ei tule!»



Konkurendid haigestunud


Jaak ja Jana Mae pidid tükk aega tütrele selgitama, et nii hull see asi nüüd ka pole.  Pika veenmise järel jäi Isabel Mae reisiga nõusse. «Siin pelgavad kõik seagrippi.



Aga ei tohi sellele nii palju mõelda. Kui hirmsasti kartma hakkad, siis tulebki seagripp,» sõnas Jana Mae.



Mõlemad Maed ütlesid kui ühest suust, et suhtuvad gripipuhangusse ülima ettevaatlikkusega. Nad on lastele korduvalt rääkinud, et tuleb mitu korda päevas käsi pesta, ja avalikesse kohtadesse eriti ei kiputa. Peale selle tehakse igal õhtul sauna ja tarvitatakse küüslauku. Ikka selleks, et pisikuid tappa.



Muid abinõusid nad kasutusele võtnud pole. Ja ilmselt ei võta ka. «Maski me veel kandma ei hakka. Kristina pisitütar jäi siia tulles natuke haigeks ja eks see maski kandmine oli ka sellest natuke ajendatud. Aga pilt oli natuke kõhe tõesti,» tõdes Jana Mae.



Tõsi, nii Jaak Mae, Andrus Veerpalu kui ka Kristina Šmigun-Vähi teavad, et nalja selle tõvega pole. Hiljuti nakatusid seagrippi Soome suusakoondislane Matti Heikkinen ja norralane Eldar Rønning.



Kumbki neist õnneks eestlaste laagripaigas Olosel ei harjuta. Ent siiski – ettevaatlik tasub olla. Seda enam, et suusatajate laagripaigast vaid paari­kümne kilomeetri kaugusel Muo­niol on juba paar last sea­grippi haigestunud. Tolle haigla peaarst koos abikaasaga vaevleb samuti seagripi käes.



Riskid võimalikult väikseks


Ühtekokku on viimaste nädalate jooksul Põhja-Soomes sea­grippi nakatunud ligi 150 inimest. Mis vast kõige hirmutavam – paar päeva tagasi suri sellesse haigusesse üks kaheksa-aastane tüdruk.



Suusatajatel on teadupärast käimas aga kõige magusam treeninguperiood ja keegi ei raatsi seda raisku lasta. Mitte päevagi ei saa lihtsalt vahele jätta, sest Vancouveri olümpiani on jäänud väga vähe aega. «Muidugi ma kardan seda!» tõdes kahekordne olümpiavõitja Veerpalu ja lisas: «Käin avalikes kohtades nii vähe kui võimalik ja püüan end igati hoida.»



Anti Saarepuu lisas: «Kui väljas olla ja suusatada, siis ei tohiks midagi külge hakata. Mina sellepärast väga ei põe. Teen oma tööd rahulikult edasi.»



Eesti suusakoondis on püüdnud riskid võimalikult väikseks teha. Erinevalt Soome ja Ukraina koondislastest, kes elavad hotellis ja söövad restoranis, on eestlased majutatud palkmajadesse, ühes majas elab maksimaalselt kolm sportlast. Seega on kokkupuuteid teistega vähe.



Kas just tänu nendele abinõudele, aga igatahes seni on kõik koondislased terved püsinud. Pole olnud isegi väikesi külmetusi. Ent kuidas siiski seagripist hoiduda?



«Ega mingeid erilisi abinõusid polegi. Ei tohi haigete inimestega kokku puutuda. Siin laagripaigas haiguspuhangut veel minu teada olnud pole,» vastas suusakoondise arst Tarvo Kiudma.



Põhjust maski kanda pole tema sõnul samuti. Vähemalt mitte väljas värske õhu käes. Lennujaamas soovitaks ta sportlastel siiski respiraator kasutusele võtta. «Ega keegi siin tegelikult ju karda, et ta ära võiks surra! Aga treeningutele paneks seagrippi nakatumine paraja põntsu. Sellest taastutakse erinevalt,» avaldas Kiudma.



Ja üllatus-üllatus, Kiudma sõnul võib haigestumine mõnele sportlasele isegi kasuks tulla. Mitte et ta nüüd lausa ootaks, et keegi seagrippi jääks. Aga… «Sunnitud puhkus võib nii mõnigi kord kasuks tulla. Tihtipeale sportlased ise ei raatsi seda võtta, kuigi oleks tarvis,» selgitas Kiudma.



Loengut ei pea


Mingit loengut ta sportlastele pidanud pole. Kõik teavad niigi, kuidas tervist hoida. Küsimusele, kas sportlased on seagripilaadsetele viirustele vastuvõtlikumad kui teised, vastas Kiudma: «Seda on püütud uurida, aga õiget vastust pole.»



Kiudma sõnul on välja kujunenud kaks seisukohta: ühed arvavad, et mida paremaks läheb sportlik vorm, seda vastuvõtlikumaks muututakse ka viirustele.



Teiste arvates ei lase tugev sportlik vorm haigusi nii kergesti ligi. Kiudma ise ei osanud seisukohta võtta ja ütles vaid: «Igal juhul on parem sea­gripist hoiduda.»



Tagasi üles