Paar nädalat tagasi pöördus Eesti suusakoondise hooldemeeste poole soomlane Pekka Kinnunen, kellel oli eestlastele rõõmustav sõnum. Vähemalt soomlase sõnul oli tegu ülisuure murranguga. Üliolulise uuendusega.
Määrdemehe töö kaob ära? Ei, pole vaja muretseda!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kinnunen olevat leiutanud metallist töövahendi, mille abil saab määrdemehe töö hoopis uue näo. Või mis näo – hooldemehi polekski enam vaja. Sest tema loodud töövahendi abil sisse töötatud suusad libisevad iga ilmaga ideaalselt. Sellega võiks vabalt läbida järjest 500 kilomeetrit. Ükskõik, kas väljas valitseb 20-kraadine pakane või hoopis plusskraadid. Suusk libiseks ikka suurepäraselt ja pidamine oleks ikka ülihea.
Kahjuks või õnneks osutus soomlase jutt aga tühipaljaks mulliks. Sel nädalal proovisid Andrus Veerpalu, Jaak Mae ja Aivar Rehemaa imevahendi ära ja jõudsid järeldusele, et see on täielik jama. Lubatud libisemist ja pidamist polnud kuskil.
«See tundus kohe alguses täielik ulme!» hüüatas Jaak Mae suuski määriv Urmas Välbe. «Kui me küsisime, kes on selliste suuskadega kuskil võistelnud, siis ei osatud ühtki nime välja tuua. Mingid jaapanlased olevat Libereci MMil tiimisprindis sõitnud nendega, aga see on üksnes kuulujutt. Keegi pole seda kinnitanud.»
Juhul kui soomlase lubadused oleksid tõesed olnud, siis polnuks koondistel enam määrdemehi vajagi. «Soomlase jutu järgi oleks võinud meie töö ära kaduda. Aga paraku raiskasime selle «ime» testimisega ainult aega,» nentis Veerpalu suuski määriv Margo Pulles. Välbe lisas: «Suhtusime sellesse kohe algusest peale skeptiliselt. Me ei hakanud kohe 20 paari suuski neile saatma ja ei öelnud, et tehke nendega, mis tahate!»
Üldiselt kulgeb määrdemeeskonna elu ikka vanaviisi. Tõsi, eesolev talv on ka nende jaoks märksa suurema tähtsusega ja pidulikum kui varasemad kolm hooaega. Peetakse ju nelja aasta peaproov, Vancouveri olümpia.
Siinkohal tõmbas Välbe osava paralleeli maja ehitamisega. «Kui maja ehitamisel midagi viltu läheb, siis ehitaja suudab selle ära parandada. Aga kui meie midagi valesti teeme, siis järgmine võimalus antakse meile alles nelja aasta pärast!» avaldas Välbe ja lisas: «Iga eksimus läheb meile väga kalliks maksma. Ja meie alal on võimalik selliseid käkke kokku keerata, et oi-oi-oi. Sportlane võib olla tippvormis, aga minusugune karvajalg saab kogu ürituse ühe hetkega täiega peeti keerata. Ja mida ma siis teeksin?»
Mõne hetke pärast lisas Välbe ülimalt rahulikult, silmis säramas õnnelik säde: «Õnneks ei ole meil selliseid juhtumeid olnud. Meil on nii vedanud – ei teagi, mis jumal meid hoidnud on.»