Küpsuseksam otsustab sprinditreeneri saatuse

Eesti sprindikoondise peatreeneri BjØrn Kristianseni sõnul pole medal Vancouveri olümpiamängudelt utoopia. Foto: Toomas Huik

Eesti sprindikoondise peatreeneril norralasel Bjørn Kristiansenil seisab kolme kuu pärast ees küpsuseksam – Vancouveri olümpia. «Kui seal kõik ei õnnestu, siis ma pole õige mees neid sportlasi treenima. Siis tuleb neil leida uus treener,» tõdes Kristiansen.

Reaalsus on tegelikult valus, norralane pole suutnud siiani läbida isegi vaheeksameid. Sprinterite parima tulemuse autoriks on ikka veel distantsimees Andrus Veerpalu.

Kahekordse olümpiavõitja 2003. aasta Val di Fiemme MK-etapil saavutatud 3. kohta pole ükski sprinter siiamaani ületada suutnud. Parimaks tulemuseks on Peeter Kümmeli 2008. aasta Otepää MK-etapi 5. koht. Ent Kristiansen ei kaota lootust – ta on täiesti veendunud, et sel hooajal suudavad Eesti sprinterid poodiumile tõusta.

Bjørn Kristiansen, kuidas on läinud sprinterite hooaja ettevalmistus?

See on seni läinud väga-väga-väga hästi. Kellelgi pole olnud suuri vigastusi ega tagasilööke. Oleme teinud kõik, mida plaanisime.

Eelmisel hooajal polnud ei sprinterid ega ka teie ise tulemustega rahul. Kas olete sellest lähtuvalt teinud tänavu midagi teisiti?

Oleme harjutuste intensiivsust alandanud ja vähem treeninglaagreid teinud. Lisaks sellele pikendasime laagritevahelist perioodi. Poistel oli võimalus paremini taastuda. See kõik põhineb kogemusel – eelmisel aastal olid nad pidevalt väsinud.

Millised olid teie eesmärgid, kui 2006. aasta suvel eestlastega koostööd alustasite?

Eesmärk oli aidata ühel mehel MK-sarjas poodiumile tõusta ning küündida MM-medalini. Mis ma oskan öelda – Vancouveris näeme, kas see õnnestub. See lihtsalt peab juhtuma, üks eestlane jõuab tänavu poodiumile. Teist võimalust pole.

Arvestades mullust ebaõnnestunud hooaega, on teil üsna kõrged ootused.

See on tõsi, kuid vaadates teiste riikide sprinterite treeninguid, on see reaalne. Mul on hea võimalus Norra mehi jälgida, ja ma pean ütlema, et me pole grammigi halvemas seisus.

Ei saa öelda, et olümpiamedal oleks liiga kõrge ootus. Loomulikult pole me ainukesed, kes treenivad, aga meil on väga hea võimalus medaliteni jõuda, olen veendunud, et suudame kõikidega konkureerida.

Kuid milles siis asi, miks Eesti sprinterid pole nende aastate jooksul poodiumile jõudnud?

See on enesekindluse küsimus. Kui kõik kihid lahti võtta, siis on suuremaid puudujääke just selles. Peame väikeste sammude abil edasi astuma. Mehed peavad harjuma raskemate treeningutega, ning need, kes suudavad valu kõige paremini taluda, astuvad ka kiiremini edasi. Ja ükskord see juhtub. Olin tegelikult eelmine aasta pettunud. Tänavu oleme treeningute süsteemi parandanud ja usun, et muudatused kannavad vilja.

Nii et põhiprobleem peitubki enesekindluses?

Jah, see oli meie probleem, aga enam mitte. Oleme kasutanud psühholoog Ave Hannuse abi. Koostöö algas juba kolm aastat tagasi, kuid siis polnud veel süsteemset tööd. Aga mehed töötasid temaga eelmisel aastal ning nad on õppinud oma energiat ja mõtteid kontrollima. Nüüd ei tohiks enam enesekindlusega probleeme olla.

Kui neljale aastale tagasi vaatate, kas olete ka ise midagi valesti teinud? Mõni ekslik otsus, väär treeninguplaan…

Mis ma oskan öelda – jah. Muidugi on asju, mis kõikidele ei sobi. Alguses oli kõik liiga üldine, treeningsüsteem oli seostatud kergejõustikuga, kuid see ei sobinud kõikidele. Mõne sportlase jaoks olid treeningud kindlasti liiga rasked. See treeningplaan oleks aidanud mõnel karjääri lõpetada ja teistel sammu edasi astuda. Aga plaanid pidanuks olema kohe algusest peale individuaalsemad.

Mis te arvate, kas jätkate pärast Vancouveri olümpiat samas ametis?

Mul on veebruaris suur küpsuseksam, sest sõlmisin lepingu nelja aasta peale. Olen näinud meeste tõuse ja langusi, seega on teekond väga huvitav. Ootused on alati kõrged, nii meie endi kui ka teiste ootused. Kui me ei suuda lootusi täita, tekitab see kõigis pettumust.

Kui te ei suuda küpsuseksamit sooritada, mida siis tegema hakkate?

Oleneb sellest, mida poisid arvavad. Aga kui nad Vancouveris medalini ei küündi, pole ma lihtsalt õige mees neid treenima. Siis peavad nad uue treeneri leidma. Kuid tunnistan, et asjade selline käik muudaks mind väga kurvaks, nad on ikkagi nagu mu oma lapsed. Eks igal teekonnal on lõpp, aga praegu ma sellele veel ei mõtle, vaid keskendun tulevikule. Olen kindel, et kõik laabub.

Kas olete seetõttu tavalisest närvilisem?

Suusatajana olin pidevalt enne võistlusi närviline, kuid ajapikku õpid oma emotsioone kontrollima. Sama on treeneritööga – kui poistel läheb hästi, on hea meel, kui ei lähe, siis oled kurb. Aga ma pole närviline, pigem põnevil! Ma tõesti usun, et kõik läheb plaanipäraselt, kõhutunne ütleb seda.

Kes on koondise suurim lootus?

Arvan, et Peeter Kümmel. Ta on tõestanud, et tema tase on piisavalt hea, ja olen kindel, et ta suudab poodiumile astuda. Usun, et ka teised mehed teevad sammu edasi. Oleme alati rääkinud 30 hulka tulemisest, aga peame sealt edasi vaatama. Need, kes on sinna juba pääsenud, peaksid olema võimelised rohkemaks.

Mis on teile selle nelja aasta jooksul kõige rohkem rõõmu pakkunud?

Olen õnnelik, et saan töötada koos Mati Alaveriga. Ta on maailma parim treener! Alaveril on kõige üle kontroll – infrastruktuuri, statistika, sportlaste. Minu jaoks on ta nagu jumal. Olen tema võimetest vaimustuses. Minu päev koosneb 24 tunnist, kuid tema omas paistab olevat 36.