Kuidas sprinter Erkki Jallai tagasi tippsporti ronib

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Erkki Jallai harjutab praegu Põhja-Soomes lumelaagris 12 korda nädalas.

FOTO: Ann Hiiemaa

Viis aastat tagasi oli suusasprinter Erkki Jallai elu ilus – ta oli MK-sarjas äsja võitnud viienda koha, tal olid oma sponsorid ja vankumatu enesekindlus. Täna on sellest kõigest järel üksnes usk paremasse homsesse.


2006. aastal pakkis Jallai ühtäkki poole laagri pealt asjad kokku ja sõitis koju. Ta tundis, et suusamaailm pole enam koht, kus ta õnnelik on. Tundis, et ei saa enam päevagi treenida nii, nagu ta peaks ja tahaks.



Nii kui koormus kasvas, tulid ka kõikvõimalikud viirused. Tulid viletsad tulemused võistlustelt, pettumus, kurbus, lootusetus… «Olin täiesti tühi. Organism oli lihtsalt niivõrd nõrk, et ma ei saanud midagi teha,» meenutas Jallai, kes ühel hetkel tõmbas otsustavalt pidurit.



Ta lülitas suusatamise oma elust täielikult välja. Suhtles teiste sportlastega võimalikult vähe, ei teinud trenni ega jälginud vabatahtlikult telerist suusavõistlusi. Kõige tipuks pühkis ta ka Eestimaa tolmu jalgelt ja sõitis Hispaaniasse Malagasse. Selleks et raskest ajast puhata. Ja eelkõige selleks, et endas selgusele jõuda.



Ent pärast neljanädalast puhkust polnud Jallai kindel, kas soovib suusatajana jätkata. Ta polnud eneses kindel ka pärast pooleaastast treeningupausi. Kui oli möödunud kaheksa kuud, tundis Jallai, et sporditahe hakkab tagasi tulema.



Ta tundis puudust treeningulaagritest, võistlustest, eneseületamisest. Tundis puudust suusatamisest. Nagu Jallai ise ütles, tuletas sportlasehing talle pidevalt minevikku meelde.



«Arvan, et eelkõige oli asi selles, et toona ei saanud ma oma lage kätte. Loobumise korral jäänuks midagi väga valusalt kripeldama,» selgitas 2007. aasta sügisel tibusammudega tagasitulekut alustanud Jallai.



Esimeseks sammuks luges ta kümneminutilisi jalutuskäike. Nendest kasvasid sörkjooksud ja niimoodi liikuski ta aste-astmelt edasi. Alates maikuust harjutab Jallai Jaanus Teppani käe all taas tippsportlasena.



«Varem tahtsin ühe korraga liiga palju. Olin noor uljaspea, kes ei andnud endale treeningukoormusest enam aru. Vahel mõtlen ikka tagasi, et kõik oleks võinud teisiti minna. Aga ma ei saa olnut taga nutma jääda. Pean edasi minema,» sõnas 27-aastane noormees.


Nüüd harjutab Jallai 12 korda nädalas Põhja-Soomes lumelaagris ja naudib iga treeningut.



Olgugi, et tihtipeale on see tema jaoks üks paras kannatuste rada. Olgugi, et paar korda on ta endalt küsinud: «Miks ma seda kõike teen?» Tegelikult ta teab vastust – ta teeb seda sellepärast, et ei saa enam ilma.



Võrreldes varasemaga ei ole Jallai treeningud nii intensiivsed. Kuid Olose laagris näitab ta sellist minekut, et Eesti sprindikoondislased vaatavad ja imestavad. «Mehe loomulik kiirus on lihtsalt niivõrd hea. See pole aastatega kuhugi kadunud,» nentis sprinter Timo Simonlatser.



Jallai sõnul tuleb iga samm uskumatult raskelt. Vaimselt on ta tugevam kui varem, motivatsioon on kõrgem kui varem, aga füüsiline pool on see, mis veel tublisti tööd nõuab. Iga treening on võitlus iseendaga.



 «Varem olid jõud ja vastupidavus olemas, aga nende aastatega kadus põhi täielikult alt ära. Palju tööd on tehtud, kuid väga palju tuleb veel teha,» tõdes Jallai, kes treeningul peab end siiski tagasi hoidma.



Ikka selleks, et minevikus tehtud vead ei korduks. Mis põhjustas kaks aastat tagasi tippspordist loobumise? «Ega mul ei olnud mingisugune surmatõbi. Koormused kasvasid ühel hetkel lihtsalt talumatult suureks ja ma ei suutnud nendest enam taastuda. Inimene õpib oma vigadest,» sõnas endine Eesti koondislane.



«Ma pole oma eesmärki tulemusteks seadnud. Tahan ennast realiseerida. Tean, et ühe aastaga parimasse vormi jõuda on utoopiline. Selleks vajan enam aega,» nentis Jallai, kes ideaalis näeb end siiski sõitmas ka Vancouveri olümpial.



Kuigi ta teab, et see on raske ülesanne, pole ta usku kaotanud. Ta teab, et see usk on praegu ainus, mis aitab edasi minna.

Tagasi üles