Eesti jalgpalli meistriliiga lõpetas eile viimaste aastate igavaima hooaja. Selles ei saa aga süüdistada neljandat korda järjest võitjaks kroonitud FC Levadiat, vaid tolle mannetuid konkurente, kirjutab Oliver Lomp.
Levadia konkurentidel aeg liigutada
/nginx/o/2022/02/28/14397097t1hbcd3.jpg)
11. november 2009, 09:59
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Juba eelmise hooaja lõpus vihjasid mitmed vutimehed, et tõenäoliselt tuleb sel aastal kolm korda järjest kuldmedalid kaela saanud Levadial troonist loobuda. Isegi Levadia mullune kapten Marek Lemsalu arvas, et nendest tollal vaid kahe punktiga maha jäänud FC Flora on aastal 2009 suurim kullasoosik.
Florakate kiitmisest hoogu saanuna ennustasidki paljud jalgpallieksperdid, et just Flora tõuseb taas koduseks valitsejaks, ja mis seal salata, florakad isegi näisid nõnda enesekindlad, et oma kõrged ambitsioonid avalikkusele välja ütlesid. Vähe sellest, vähemalt medalikonkurentsis tahtsid kaasa lüüa ka Sillamäe Kalev, Narva Trans ja Nõmme Kalju. Ehk siis tõotas tulla üks ajaloo põnevamaid hooaegu.
Tegelikkus kujunes paraku teistsuguseks. Lubadused suutis täita vaid Sillamäe, kes tõepoolest auga teenitud hõbemedalid kaela sai. Flora, Trans ja Kalju jäid soovitule kõvasti alla. Trans teenis duellis Floraga lõpuks kolmanda koha, Kalju seljatas viimaste voorudega peamiselt noormängijatest koosneva Viljandi Tuleviku ja tuli viiendaks. Nõrk esinemine kullanõudlejate poolt, kas pole?
Igal juhul Levadiat selles olukorras süüdistada ei saa. Nemad on oma tööd korralikult teinud ja Eesti jalgpalliliiga tugevdamiseks väärika panuse andnud. Kui teised on jäänud nõrgemaks, siis Levadia on saanud lihtsalt paremaks, mida tõestab nende eurohooaeg, kus ei jäädudki väga kaugele mõnes sarjas alagrupiturniirile jõudmisest. Oma teelt pühiti Poola valitsev meister Krakowi Wisla ning lõpuks Meistrite liigasse jõudnud Ungari tšempionile Debrecenile osutati samuti visa vastupanu. Euroopa liiga play-off’is osutus türklaste kuulus Istanbuli Galatasaray siiski liiga kõvaks pähkliks, kuid ka selles seerias polnud kõik üdini halb – võõrsil küll kaotati hävitavalt 0:5, kuid kodus saadi väärt 1:1 viik.
Kuigi ma ei taha nõustuda mõningate Levadia otsustega, näiteks sellega, mis puudutab lepingut mitte pikendada tahtva Sander Puri pingile istutamist – kuigi see on mõnes mõttes mõistetav, sest kes siis ikka tahaks mängitada meest, kes tulevikus ennast klubis ei näe – , võtan meistrite ees mütsi maha. Kõva meeskond on üles töötatud.
Teiste ees (välja arvatud hõbeda saanud Sillamäe) jääb sel hooajal peakate küll vägisi pähe. Vutifänn tahab staadionile tulles näha põnevust, kuid Levadia kaotas sel hooajal vaid ühe kohtumise (1:2 Transile) ja sedagi valitsejatele mitte midagi tähendavas mängus. See pole aga emotsioon, mille järele vutihuviline tuleb.
Seega, kogu lugupidamise juures Levadia vastu, sooviksin mina ja mitmed teisedki vutifännid, et järgmisel aastal asjad muutuks. Sillamäe, Trans ja Flora – võtke jalad kõhu alt välja!
Õnneks paistab igavuspilvede vahelt lootustandev päikesekiir, sest vähemalt Flora juhatus on hakanud mõistma, et koduliiga januneb konkurentsi järele, ning klubi presidendi Aivar Pohlaku sõnul hakatakse lisaks noormängijate kasvatamisele ka sportliku poole peale taas rõhku panema. Eesti jalgpalliliigas on vaja taas vastasseisu Levadia vs Flora, mitte ainult esimese hegemooniat.