:format(webp)/nginx/o/2013/09/06/2298625t1h1379.jpg)
Täna lahkus elavate seast Eesti tennise teise reketi Kaia Kanepi isa ja karjääri ülesehitaja Jaak Kanepi. Sestap taasavaldame Postimehe veergudel ilmunud loo, kuidas isa Jaak rääkis Kaia tegemistest karjääri algusaastatel.
Haapsalust maailmaklassi pürgiva Kaia Kanepi isa Jaak murrab pead, kuidas aidata töökal ja andekal tütrel tenniseplatsil oma eesmärke valutumalt täita.
Jaak Kanepi tunneb noorima tütre läbilöögivõime üle heameelt ja vastutust. Võidud Itaalia ja Prantsusmaa lahtistel meistrivõistlustel ning Tallinna naiste turniiril. Maailma juunioride edetabeli liidrikoht.
Kuid 16-aastase Kaia edukad etteasted on seadnud isa ette uusi ülesandeid, millele ta peab mänedzherina leidma lahenduse. «Detsembris tänavusi plaane koostades ei osanud niisugust «jama» ette näha,» ütleb Jaak Kanepi. «Hooaja eelarve küündis miljoni kroonini, ent hindasime vajadusi madalalt. Kaia praeguste tulemuste põhjal poleks mingi kunst kulutada kolm-neli miljonit.»
Hea treener ja hubane hall
Jaak Kanepi kujutleb, kuidas Kaia harjutaks oktoobris-novembris koos maailma paremikuga. Sõidaks detsembris Floridasse, kuhu koguneb tennise koorekiht.
Soetaks meditsiiniaparatuuri, millega hinnata kehalist seisundit. Muretseks taastumisvahendid, füsioakustiline madrats maksab 30 000 krooni. Vahetaks välja autopargi ja ostaks bussi, kus kurnatud sportlane võiks madratsil lõõgastuda juba sõidu ajal. Rendiks Hispaaniasse elupaiga, viiks sinnagi vajaliku padajanni ja harjutaks seal paar-kolm kuud aastas.
Eesti viimase veerandsajandi võimekaimal tennisistil on tema isa meelest siiski vedanud - treener Tiit Kivistik on vajadusel tema päralt, Uuemõisa hallis saab ta iga kell harjutada.
«Üks treener seab oma elu õpilaste järgi,» arutleb Jaak Kanepi. «Teine kantseldab rühma, mille liikmed peavad end sättima juhendaja järgi. Tundub, et Kaial on treener, mitte ta ei kuulu lihtsalt Kivistiku gruppi. Vähe on inimesi, kes on nõus oma hinge andma tööle ja leppima ennast teostades väiksema palgaga.»
Kui Kivistikku tosin aastat tagasi Haapsallu kutsuti, seadis ta tuleku põhitingimuseks halli ehitamise. «Ta tahab olla treener, mitte palgatööline,» lausub Jaak Kanepi. «Kui pead heade mängijatega töötama kuus korda nädalas à kolm tundi, ei kannata neilt küsida hinge hinda. On ka teine valik - lüüa ärimehele palli ette. Kuid sel juhul on ilmselt raske nõustuda andekat last juhendama väiksema raha eest.»
Uuemõisa halli peab Jaak Kanepi Eestis tennise jaoks parimaks. «Väljaku kate, valgustus, rahulik õhkkond. Kurb oleks saata last treenima betoonpõrandaga tolmusesse ja hämarasse saali, see tähendaks haigestumist. Peagi kurdaks ta sääre- ja põlvevalu ning kannaks prille.»
Tennisesõprade meelehärmiks valitseb hallides äri. «Kui pole tulus panna kõikidele platsidele pehmet vaipkatet ja normaalvalgustust, püüdku ärimehed tagada tarvilik ühel-kahel väljakul,» innustab Jaak Kanepi. «Rääkisin Mart Laarile, ehk saab valitsus hoolt kanda, et Rocca al Mare tennisehalli ehitaja selguks konkursil, kus nõutaks vajalikke tingimusi.»
Kaia Kanepi miljonikroonine eelarve sisaldab treeningutunde, treenerite palkamist ja võistlusreise. Osalemine Prantsusmaa lahtistel meistrivõistlustel neelas 80 000 krooni.
Noortesport ärimeeste kätes
«Kanepi-võistkonnast on vara rääkida,» ütleb perekonnapea. «Ideaalis kuuluvad tiimi koduõpetaja, arst-massöör, kaks treenerit, lapsevanem ja laps. Ameerika parim noormängija Ashley Harkleroad saab Nikelt pool miljonit dollarit. Konkurentidega võrreldes on Kaia jõudnud tippu säästlikult.»
Tütre aitamise kogemus lubab Jaak Kanepil järeldada, et Eesti noortespordi tulevik on rikaste eraisikute ning edukate firmade omanike ja nõukogude liikmete kätes.
«Tallinna Sadama toetuseta jäänuksid Kaia võidud unistuseks,» lausub ta. «Kutsun ärimehi rahastama andekaid noorsportlasi otse, muidu on tulevik tume, sest tippu pürgijate ees hoolitsev lüli puudub. Otsetoetus loob soojad suhted ja sportlane tunneb suuremat vastutust.
Tennis on riiklikus spordisüsteemis ebasoosingus sotsialismiajast saadik, kurdab Jaak Kanepi. «Endel Siff (tenniseliidu president - toim) on usutavasti andnud tennisele aastas vähemalt miljoni, umbkaudu sama palju annab alale riik.»
Olümpiaettevalmistuseks said neli tennisisti 45 000 krooni. «See tundub narrimisena,» leiab Jaak Kanepi. «Kaia saab 950 krooni kuus, ligi sama palju annavad talle nii Tallinna Sadam kui Ösel Foods päevas.»
«Kaia tahab väga mängida olümpial, spordijuhid saatsid aga rahaeraldisega selge sõnumi - ärgu ta pürgigu Ateenasse,» ohkab isa. «Olümpiakomitee jagab piskut, piskugi jagamisel kehtivad jäigad kriteeriumid. Hinnas on ainult maailmameistrid, tähtsate tenniseturniiride võitjad mitte. Minu meelest lõi olümpiakomitee märja palliga tenniseliidule vastu nägu. Lootsin, et tenniseliit ei soostu sellise lepinguga.»
Praeguse kava järgi jätkab Kaia Kanepi aasta-kaks õppimist Wiedemanni gümnaasiumis ja kodus harjutamist.
«Kaial on laadimise-, mitte tulistamiseaeg. Põhjamaalasele tuleb mõistus hiljem, keha areneb aeglasemini,» vaeb isa. «Tulistama peab niipalju, et sponsorid ei arvaks, nagu oleksime surnud. Jaanuaris hoiatasin toetajaid, et tänavune aasta ei pruugi tuua suurvõite.»
Jaak Kanepi laseb veel kujutlusvõime perutama: «Kui tegu oleks Kaia Gatesiga, poleks vaja ühtki sponsorit ega mingit riiklikku abi. Siis ei peaks lapsevanem raha üldse lugema. Tõsi, osta ei saaks ainult mängijat, tema geene ja närvikava. On see õnn või õnnetus, Kaia perekonnanimi on Kanepi.»