Enesetapu sooritanud Saksamaa jalgpallikoondise väravavahi Robert Enke isa Dirk Enke rääkis intervjuus ajakirjale Spiegel tema poega vaevanud depressioonist, mis talle lõpuks elu maksis.
Enke isa: raskematel hetkedel kartis ta isegi palli
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Enke võttis endalt elu teisipäeval, astudes rongi ette. Väravavaht võitles viimased kuus aastat sügava depressiooniga, tema isa Dirki sõnul tekkis pojal aga juba varajases eas hirm läbikukkumise ees.
Kuna Enke oli andekas väravavaht, võeti teda tihti meeskondadesse, kus ülejäänud mängijad olid temast märksa vanemad. Dirk Enke sõnul oli pojal sellega raske kohaneda. «Juba aastaid tagasi oli tal kriisihetki, kuna ta kartis, et ei suuda endast vanematega sammu pidada,» tunnistas Dirk Enke. «Ta ei uskunud endasse.»
Dirk Enke on küll spordipsühholoog, ent suguluse tõttu ei saanud ta oma poega ravida. Sellest hoolimata oli ta üks väheseid inimes, kes teadis, kui sügavas depressioonis tema poeg oli. «Kõige raskematel hetkedel kartis ta isegi palli, mis tema värava suunas saadeti,» avaldas Dirk Enke. «Tal olid paanikahood, ta ei tahtnud trenni minna, ta ei suutnud väravas seista. Ta küsis, kas oleksin vihane, kui ta jalgpalliga lõpparve teeks. Ütles talle: taevas hoidku, see ei ole kõige tähtsam asi.»
Enke agent ja lähedane sõber Jörg Neblung selgitas, et haigus hakkas tõsisemaks muutuma 2002. aastal. «Kui tundus, et ta ei saa Barcelonas hakkama, diagnoositi Robertil kalduvus depressioonile,» rääkis Neblung ajalehele Bild.
Seejärel siirdus Enke laenulepinguga Tenerifele ning Neblungi sõnul tuli see mehele kõvasti kasuks. Saksamaale naastes tundus, et ta oli haigusest võitu saanud, ent kui ta 2008. aasta oktoobris vigastada sai, läks seis jälle hullemaks.
«Esimene tagasilöök oli siis, kui ta 2008. aasta oktoobris Saksamaa koondises mängides lõualuu murdis,» selgitas Neblung. «Aga ta sai sellest üle ja võitles end tagasi koondise esinumbriks. Tänavune esimene poolaasta oli suurepärane, seetõttu on eriti üllatav, et tal kaheksa nädalat tagasi koondisega koos olles haigus jälle halvenes.»
«Tal olid ühel hommikul samasugused sümptomid nagu aastaid tagasi Barcelonas: ta kartis ärgata, kartis läbikukkumist, tal tekkis paanika. Seetõttu alustasime uuesti teraapiaga,» lisas Neblung.
Salapärase haiguse tõttu jäi Enke kõrvale Saksamaa koondise viimasest neljast mängust. Ta nägi kuus nädalat kõvasti vaeva, et end uuesti vormi saada, samal ajal aga vaevas teda ka depressioon. Viimase kahe kuu jooksul oli Enke lähemal kui kunagi varem sellele, et ta vaimuhaiglasse ravile saadetakse, ent mees keeldus korduvalt seda sammu astumast, kuna kartis, et see rikub tema karjääri.
«Ausalt öeldes oli ta sellele pidevalt väga lähedal, aga siis ütles ta alati, et kui ta läks psühhiaatriakliinikusse, oleks see tema jalgpallurikarjääri lõpp,» tõdes Dirk Enke.
Enke matused peetakse täna. Tema ärasaatmine peetakse Hannoveri Niedersachseni staadionil.