Andres Sõber: nad kardavad mind peatreeneriks panna

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Andres Sõbral on alati asjadest  oma arusaam ning ta ei häbene seda teistelegi kuulutada.
Andres Sõbral on alati asjadest oma arusaam ning ta ei häbene seda teistelegi kuulutada. Foto: Arvet Mägi / Virumaa Teataja

Andres Sõber on paljude silmis suur veidrik, kes ei tea korvpalli peensustest midagi. Kuid tal on siiski asjadest oma arusaam. Temaga võib nõustuda või mitte, kuid fakt on see, et tema meeskond juhib kodust meistriliigat.



Keerutamata oma arvamust avaldaval Sõbral on hulgaliselt fänne, ent vähemalt sama palju ka vaenlasi. Ajapikku on viimastel aastatel Rakvere Tarva peatreeneri ametit pidava mehe tegemiste kohta tekkinud mitu müüti.

Postimees võttis need kokku ning lasi Sõbral need purustada või heaks kiita.

1. müüt: Sõbra treeningud on nõrgad – pall visatakse saali ja mehed uhavad lihtsalt viis viie vastu mängida.

Andres Sõber: «Sellist juttu olen ise ka kuulnud. Tegelikult pole minu trennid kerged, vaid väga mängulised. Pärast soojendust panen tõesti rõhku viis viie vastu mängimisele. Teeme pidevalt ühtesid ja samu asju, just neid, mida mängus tegelikult vaja läheb. Kõik need harjutused ja värgid on juba ajast ja arust. Samas tuleb vahel teha ka visketrenni ja mängime üks ühe vastu.

Kõik need Sokud ja Kerded teevad kahe ja poole tunni pikkuseid unetrenne, üks jube jutustamine ja tapvad harjutused – loovust aga pole. Minu trenni pikkus on tavaliselt tund ja kümme minutit, mõnikord ka kümmekond minutit rohkem. Kuid kogu aeg käib intensiivne tegevus. Hommikuti teeme lisaks kõvasti füüsilist trenni – näiteks Ardo Ärmapalu on sügisega kuus kilo alla võtnud.

Usun, et noored arenevad ka niimoodi. Näiteks minu meeskonnas on üks noor poiss, Oliver Metsalu. Võrdlen teda juba Ricky Rubioga – pühapäeval pani ta Kuremaa vastu 12 silma. Sellise mehega võib teha tuhat harjutust, aga kõige paremini mõjub see, kui ta on Valmo Kriisa suguse mehega koos trennis. Mängija tehnikat saab arendada 12. eluaastani, kui selleks ajaks ei tule, pole mõtet trennis selle peale aega raisata.»

2. müüt: Sõber ei tea korvpalli taktikast midagi ning tema mängueelne analüüs on olematu.


Sõber: «Mängu analüüsimise programme mul ei ole ja ei tule ka, ma ei kasuta tavaliselt ka treeneri lauda! Videot ma siiski veidike vaatan.

Olen mängijate vastu aus, nad ju teavad kõike niigi, miks ma peaksin joonistama joonistamise pärast… Mind ei huvita, mida teevad vastased, vaid see, mida saan ise teha. Aivar Kuusmaa on suur video vaataja ja teab peast kõiki meie liikumisi, aga millegipärast on ikkagi meie vastu pidevalt jännis.

Mul on komme kiinduda suurtesse treeneritesse. Praegu imetlen Ettore Messinat – tal on Madridi Realis täiesti uus koosseis, aga pani Panathinaikose vastu 15:0 spurdi. Millega? Tapva kaitsega! Tegin ise ka väikest Messinat – TTÜ ei visanud kuus minutit ühtegi punkti! Väga palju kasutan ka Martin Müürsepa nõuandeid. Kõik arvavad, et kokku saades paneme lihtsalt tina – tegelikult räägime palju korvpalli asjadest.» 

3. müüt: Sõber ei oska mängijaid õpetada ning minutilisel vaheajal kütab ta vaid hüüdlausete abil emotsiooni.


Sõber: «Trennis võtame kõik asjad läbi ja õpetan meestele asjad selgeks, mängu ajal tuleb vaid öelda, millal juurde panna ja kus end tagasi hoida. Kui tekib mõni konkreetsem probleem, siis muidugi räägin, aga üldjuhul ei pea seda vajalikuks. Parema meelega ma ei võtakski minutilist vaheaega, ent kui meeskonnal läheb väga sandisti, on seda mõnikord vaja.

Paljud meie treenerid teevad ju näitemängu ja eputavad – kolm venda võtavad end nagu NBAs kokku ja arutavad…

Enden lasi selle jutu laiali, et Sõber ei jaga, Sõber on loll ja ei tea midagi, tegelikult tean palju rohkem, kui arvatakse, tunnen ju mängijaid ja nende tegutsemist. Näiteks kunagi mängis minu meeskonnas Allen Watson, kellega koos tulime Eestis pronksile, – olen ju viimase kümnendiga saanud kulla, hõbeda ja pronksi – tema väitis, et olen ta karjääris parim treenerist motiveerija. Kui aga Enden ütleb, et motivatsiooni tõstmine on meeste endi asi, siis see on täielik jama.

Loomulikult ei tea ma korvpallist kõike. Näiteks seitse aastat tagasi ei teadnud ma, et leiab mängijaid, kes ei oskagi muud kui kaitses kulpe laduda. Janar Talts oli toona selline mees – nüüd on ta jõudnud kaugele, aga enne seda, kui mina ta võtsin, ütlesid mitmed treenerid, et see mees ei kõlba kuhugi.

Mis hirmsat taktikat on siis vaja õppida? Vaatad euroliiga mänge ja võtad eeskuju. Näen seal, kui kergelt korvid tulevad, meilgi on ju head viskajad Gert Dorbek ja Gregor Arbet, kes tuleks läbi katte vabastada, neile sööta ja kohe peale visata. Eestis aga öeldakse, et see pole ju mingi mäng.» 

4. müüt: Sõber on suur uhkustaja, kes igal võimalusel räägib Martin Müürsepast ning kelle meeskonnas on alati kohe-kohe NBAsse jõudvad mehed. 


Sõber: «Mul on Martiniga suuremad suhted kui lihtsalt mängija ja treener. Näen kõrvalt, et teda ei osata siin õigesti hinnata. Tegelikult on ta korvpallist rääkides ääretult tark ning ta on mind väga palju aidanud ja õpetanud.

Uhkuse kohta võib ilmselt mu tütarde käest küsida, aga ma pole end kunagi kuhugi pressinud. Tean mehi, kes on palju rohkem edvistanud. Ajakiri Basket kirjutas sügisel, et meil pole õiget korvpalli, väikestes linnades tegelevad maskoti moodi mehed niisama edvistamisega. Aga ma pole Rakveres selle pärast. Kui minu toodet tuleb vaatama 1100 inimest, ei saa ju nii öelda. Selles asjas peab ikka süda ka olema.

Tean täpselt, mida ma tahan – et Rakveres oleks meeskond ning sel poleks võlgu. Ma ei tee nii nagu Mait Käbin, kes valiti Pärnus aasta inimeseks ning on eluks ajaks spordihoone ette metalli löödud, aga oma õpilasele Rain Raadikule ei suuda mängimiseks väikest raha leida.
Tütar Triin küsis ükskord, millal ma saan täiskasvanuks, et ma rääkivat õiget juttu, aga ütlen selle kõik otse välja. Mille jaoks? Kuid minu olemus on selline.

Pean treeneriks inimest, kes teenindab mängijaid. Ma ei kannata, kui öeldakse, et Eesti korvpallis on kõik s***d mehed – meil pole ju paremaid võtta. Pidevalt käib üks süüdistamine, kui lollid kõik on. Ja kui mul ongi meestele midagi rääkida, ei lähe ma neid asju ajalehe veergudele kellutama ja lällutama, et see või too oli ööbaaris.»

5. müüt: Sõber on avantürist ning talveks on kõik paremad mängijad Tarvast minema jooksnud.

Sõber: «Seda, et meeskond laiali ei jookse, ei garanteeri meist ju keegi. Ardo Ärmpalu ja Valmo Kriisa võivad iga hetk välismaale lahkuda ja siis tuleb meil Pärnuga kõva mäng, et kumb saab kuuenda koha. Samas mängin ma alati hooaja ausalt lõpuni ja pingutan ikka edasi.

Soovin seda meeskonda hoida, et noortel oleks oma eesmärk – näiteks Viljandis ja Haapsalus on kõik kadunud.

Aga jube raske on seda kõike teha. Iga kuu maksan palkadeks koos maksudega 120 000 krooni ja samal ajal töötan meestega iga päev. Ma ei arva, et ümberringi on kõik lollid – sellised on Seewaldis, tänaval käivad targad inimesed, aga osa neist mängib lolli. Mõned treenerid ei julge meestele öelda, et hakkame nüüd tööle. Muudmoodi paraku ei saa.»

6. müüt: Sõber on Eesti parim korvpallitreener ja peaks olema järgmine koondise peatreener.


Sõber: «Muidugi ma tahaksin seda kohta. Aga olen enda jaoks selgeks teinud, et see pole maailma tähtsaim asi, tähtis on olla lihtsalt treener. Väikese poisina Kohilas vanaema juures palli korvi visates unistasin korvpalluriks saamisest. Nüüd aga sellest, et kui ma saaks, paneks need mehed mängima ning ei hakkaks kellegi ees keerutama.

Tean, et korvpalliliit tahaks mind panna, aga nad ei tea, kuidas seda teha. Natuke tahaks nad ka Visnapuud ja Kuusmaad, aga hästi ei julge… Sokku ka, aga see supp on juba hapu ning mängijad ei pruugi temaga kaasa minna.

Samas ma ikkagi hästi ei usu oma võimalusse – nad vist kardavad mind peatreeneriks panna.»    

Märksõnad

Tagasi üles