Suusakoondise salarelv – füsioterapeut Lauri Rannama

Lauri Rannama tütar Bianca Marie ja abikaasa Siiri veetsid kaks nädalat Põhja-Soomes Olosel, et suusakoondise füsioterapeudile toeks olla.

FOTO: Ann Hiiemaa

Kuidas iseloomustada füsioterapeut Lauri Rannamad, keda paljud peavad Eesti suusakoondise medalite kaasautoriks? Peatreener Mati Alaver ütleb keerutamata: «Ta ei ole normaalne inimene.»


Küll Alaver juba teab, millest ta räägib. Ta on viimasel kaheksal aastal Rannamad piisavalt tundma õppinud. On näinud, kuidas Rannama igal vabal hetkel erialaraamatutes tuhnib, millise pühendumusega ta oma tööd teeb ja kuidas oma perekonda hindab.



«Kui kõikidel teistel tean ma vähemalt üht viga või puudust, siis Lauril ei tea ma ühtki. Täiesti erakordne inimene. Eesti suusatamine võlgneb talle kõik,» kiitis Alaver.



Ent kui 13 aastat tagasi läinuks Rannama sisseastumiseksamid teisiti, ei saaks keegi rääkida temast kui füsioterapeudist. Rannama esimene eelistus oli Tartu Ülikooli astumisel hoopiski majandusteaduskond.



Praegu võib ta üksnes kergendatult hingata ja tõdeda: «Tänu taevale, et ma sinna ei sattunud. Ei kujutagi ette, kes ma praegu oleksin.» 



Keegi ei oska öelda, kas kehakultuuriteaduskonda astumisel sai otsustavaks palav spordiarmastus või hoopis matemaatikaõpetajast ema sõnad: «Poeg, sul on head käed. Vali mõni eriala, kus sa neid rakendada saaksid.»



Aga tõsiasi on see, et nüüd on Rannama Eesti üks tunnustatumaid füsioterapeute. Ta on õnnelik inimene. Juba üksnes sellepärast, et ta on suutnud ühitada töö ja hobi. Paljud peavad teda Euroopa parimaks ja mõned isegi maailma parimaks.



Rannama ise vaid punastab selle peale ja ütleb tagasihoidlikult: «See on liialdus. Inimestele meeldib liialdada. Aga mind on kasvatatud nii, et kui midagi teed, siis tee nii hästi kui suudad.»



Ja seda ta teebki. Kui teised juba magavad, siis uurib Rannama ikka veel erialaraamatuid. Kui teised pärast tööd rahulolevalt enda järel ukse kinni panevad, kummitavad Rannamad tihtipeale ka öösiti küsimused: «Kas ma oleksin saanud midagi paremini teha? Kus probleem olla võiks?»



Maailma parim?


Tema eesmärk on inimesi aidata. Olgu need siis sportlased või tavainimesed. Kui mõni inimene pole tema vastuvõtul abi saanud, siis jääb see pea alati kripeldama. Seetõttu püüab ta end igal võimalusel arendada.



«Elu näitab ära, mida sa ei oska ja mida sa ei tea. Paljud inimesed saavad abi, aga ühel hetkel tuleb inimene, kes ei saa enam abi. Ja see panebki õppima ja otsima. Vigastusi on põnev jälgida ja otsida põhjuseid, miks need tekivad,» sõnas Rannama.



Ent siiski – milles peitub mehe fenomen? Miks nii paljud teda Eesti parimaks peavad? «On väga palju erinevaid meetodeid ja viise, kuidas inimkeha ravida. Näiteks lihasmeetodid, liigesmeetodid, energeetilised mõjutusviisid. Ma pole piiritlenud ennast mingi kindla teraapiatüübiga.»



Kaheksa aastat Eesti suusakoondise juures töötanud mehe suurimaks katsumuseks ja põnevaimaks ülesandeks on olnud Andrus Veerpalu abistamine. Rannama kulutab igal õhtul vähemalt poolteist tundi kahekordse olümpiavõitja hädadele.



«See on katsumus, millele kogu aeg mõtled, ja otsid kohti, mis võiks olla päästikmehhanismiks, et asjad paremaks läheksid,» arutles Rannama ja lisas: «Andrusele teeb valu nii puus kui ka suure varba liiges. See ongi asja juures köitev. Et on põhjus ja tagajärg. Põlv teeb haiget, aga süüdlane on hoopis puusas.»



Suurim saavutus tütar


Kuigi Rannama töötab igapäevaselt sama suure pühendumusega kui Eesti suusatajad, on tiitlivõistluste järel alati just sportlased need, kes pjedestaalile tõusevad. Need, kes kogu aupaiste saavad ja keda kätel kantakse. Need, keda paljud kadeda pilguga vaatavad…


Aga mitte Rannama. Kuigi ta on ka ise nooruspõlves maadlejana sportlaselu maitsnud, ei tahaks ta iialgi tippudega kohta vahetada. Ta pole sellest isegi kunagi mitte unistanud.



«Ma olin selline keskpärane sportlane – isegi Eesti meistri tiitlit pole ette näidata. Aga ma näen, millist tööd ja eeldusi tippsport vajab. Hea ja uhke on vaadata kõrvalt, kuidas pjedestaalile ronitakse, aga teades, mis töö selle taga on…» nentis Saaremaalt pärit mees ja raputas pead.



Kuigi Rannama saavutuste nimekirja tipus ei suuda keegi kõigutada kaheaastase tütre ­Bianca Marie vääramatut esikohta, kuulub teine koht kindlalt tööalastele õnnestumistele.


Rannamal on hea meel, et ta on suutnud ka suusakoondise medalitesse oma panuse anda.



«Iga päev toob väikse töövõidu, ühtki neist eelistada ei oskagi. Teinekord, kui inimesele on 20 aastat mingi asi vaevusi teinud ja selle ära võtad, siis on ka see suur võit,» selgitas ta.



Ent millest Rannama veel unistab? Medaleid on juba omajagu võidetud… «Raske öelda. Sageli olen mõelnud, mis eesmärgi nimel edasi minna. Tahan, et suudaksin inimesi rohkem aidata. Ükskõik, kas ta on olümpiavõitja või tavainimene.»



Üks asi on siiski veel, mida Rannama teha tahab. Kas seda just unistuseks lugeda võib, aga igal juhul loodab ta peagi Tallinnas oma erapraksise avada. Ikka selleks, et veelgi rohkem inimesi aidata.



Lauri Rannama


•    Sünd: 11.08.1977


•    Pikkus: 176 cm


•    Kaal: 80 kg


•    Haridus: kinesioloogia ja biomehaanika magister


•    Amet: Eesti murdmaakoondise ­füsioterapeut


•    Keeled: eesti, vene, saksa, inglise ja soome



Pere kui päikesekiir


Kaheksa aastat Eesti suusakoondise juures töötanud Lauri Rannama keerleb igal hooajal suusatajatega kõikjal kaasas. Ka hooajaeelsetes laagrites on ta nagu kord ja kohus alati kohal. Hoolimata sellest, et kodus ootavad abikaasa Siiri ja tütar Bianca Marie, kes on mehe jaoks alati esikohal.



Igatsuse leevendamiseks veetsid ka abikaasa ja tütar kaks nädalat Põhja-Soomes suusalaagris. Ikka selleks, et perepeale toeks olla ja üksteise seltskonda nautida. Kahene Bianca Marie pani esimest korda ka suusad alla. «Rutiin tapab, pere tulek on tõesti nagu päikesekiir.



Selles mõttes olen Mati Alaverile väga tänulik. Ta on alati mõistnud taustajõudude olulisust ja ka taustajõudude taustajõudude tähtsust. Väga tähtis, et tagatuba oleks korras, siis on ka töö kvaliteet parem,» sõnas Rannama, kes peab oma suurimaks töövõiduks tütart. 



Vähem tähtsaks ei pea ta ka abikaasa Siirit. «12. novembril oli kuupäev, kui oleme juba pool oma elust tuttavad olnud,» sõnas Rannama uhkelt. «Abikaasaga on mul väga vedanud, ta on võtnud paljud argimured enda kanda ning innustanud mind täitma oma unistusi.»



Abikaasa Siiri lisas: «Kui tuttavaks saime, siis oli Lauri ema minu klassijuhataja. Ta oli matemaatikaõpetaja. Kusjuures, väga hea õpetaja!»



Rannama vedas selle peale näo muigele ja sõnas: «See on huvitav – matemaatika oli Siiri jaoks üks ebameeldivamaid aineid. Aga nüüd töötab ta raamatupidajana.» (PM)

Tagasi üles