Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kõrgushüppe olümpiavõitja Sergei Kljugin loodab, et Eestis tehtud põlveoperatsioon lubab tal taas lemmikalaga tegelda. Septembris Saksamaal ja detsembris Venemaal ei kandnud arstide pingutused vilja.
Esialgu plaanis Kljugin Eestisse jääda 26. jaanuarini. «Nüüd leian, et võiksin kauemgi Tallinnas olla,» ütles 27-aastane venelane. «Siin paiknevad taastumiskeskused lähestikku. Moskvas on kõik hoopis keerulisem. Bassein ja spordihall asuvad teineteisest väga kaugel, sõitmine neelab mitu tundi.»
Kljuginit opereerinud doktor Kaidu Meiterni hinnangul võib kõrgustevallutaja sörkida kahe ja kergeid hüppeid teha nelja nädala pärast. «Alexander Jontschew lõikas septembris Kljugini sisemist meniskit. Uued uuringud näitasid, et opereerida tuleb ka välimist meniskit,» nentis Eesti tohter.
Meiterni sõnul olid Kljugini põlve eesosas tekkinud liited, ühtlasi tuvastati põlvekõhre kahjustus, mida ravitakse ülikallite süstidega. «Tuhandekrooniseid süste tuleb teha vähemalt kaheksa tükki,» märkis Meitern, kes on edukalt opereerinud ka Andrus Veerpalu ja Erki Noole põlve.
Pere ja kaaslaste toetus
Katkise meniski ja valu kiuste ületas Kljugin mullu augustis MMil Edmontonis kõrguse 2.30 ja saavutas viienda koha. «Valmistusin parandama isiklikku rekordit 2.36,» lausus ta. «Vorm oli märksa parem kui olümpial. Tegelikult on see suur ime, et põlv Edmontonis päris puruks ei läinud.»
Kljugin vigastas ihuliiget neli päeva enne etteastet. «Vene arstid kinnitasid, et midagi hullu pole, tavaline põlvesidemete venitus,» meenutas suursoosik. «Pärast maailmameistrivõistlusi osalesin Grand Prix sarja finaalis. Alles seejärel selgus, et olukord on kriitiline.»
Tegeles mitme spordialaga
Praegu julgeb Kljugin lootusrikkalt tulevikku vaadata. «Seis on paljulubav, paari päeva möödudes võin pukijalgrattal treenida,» nentis ta rahulolevalt. «Paratamatult mõtleb sportlane iga vigastuse järel, et töö algab nullist. Aga kui oled proff, unustad operatsiooni võimalikult kiiresti.»
1995. aastal taastus Kljugin meniskilõikusest seitse kuud. «Tegin üksluiset tööd, vaim kippus väsima. Samas mul vedas, raskel hetkel toetasid juhendaja ja kaaslased.» Ka praegu timmivad Tallinnas vormi Kljugini ametivennad Aleksei Kravtsov, Viktoria Slivka ja Viktoria Fjodorova.
Kljugin hindab kõrgelt pere tuge, Moskvas ootavad teda seitsmekuine Sergei ja 2,7-aastane Aleksandr. «Sergei sündis mulluse MMi eel. Isakssaamine innustas varasemast rohkem pingutama. Nüüdki helistasin kohe pärast operatsiooni koju. Vanem poeg ütles: isa, lõikus on tehtud, tule tagasi!»
Lapsepõlves oli Kljugin väga mitmekülgne. «Käisin poksi- ja sambotrennis, suusatasin, mängisin jäähokit,» jutustas ta. «Tahtsin end paljudel aladel proovile panna. Kergejõustikus tegelesin alguses jooksmisega. Võistlustel osalesin 1000 meetris, hiljem sprindis.»
Kljugini treeningud olid juba nooruses pikad, vahel venisid isegi kuuetunnisteks. «Juhendaja oskas rasked harjutamiskorrad muuta mänguliseks. See on oluline, lapsed ei tunnetaks nii suuri koormusi. Kord toodi saali matid ja tehti ettepanek proovida kõrgushüpet. Sain uuele alale natuke pihta.»
Sihipärased treeningud muutsid Kljugini sooritused kängurulikult kergeks. 1991. aastal alistas ta 2.27 ja pälvis noorte EMil hõbemedali, 1992. aastal tuli ta juunioride MMil viiendaks. «Seejärel vaevasid mind vigastusid. Tundsin, et võin psühholoogiliselt murduda,» märkis edukas spordimees.
Kljugin pidi treeningutel viis hooaega higi valama, enne kui suutis sentimeetri võrra isiklikku rekordit parandada - 1996. aastal ületas ta 2.28, kaks suve hiljem 2.36. Tippklassi aitas Kljugini treener Aleksandr Burt.
«Meie koostöö oli kaua edukas. Kahjuks tuli olümpia eel meie gruppi sportlane, keda ma ei tahtnud. Seda teemat ei taha pikemalt puudutada.» Burt alustas koostööd 1999. aastal maailmameistriks kroonitud Vjatsheslav Voroniniga. Kui uus õpilane Sydneys põrus, lahkus Burt staadionilt - Kljugini võiduhüpet nägi ta televiisorist.
Praegu juhendab Kljuginit endine treeningukaaslane Leonid Pumalainen. Vigastuse tõttu neli aastat tagasi naelikud varna riputanud tippkõrgushüppaja tähetunniks jäi 1996. aasta sise-EMi hõbemedal, tema isiklik rekord on 2.33. «Leonid tunneb mind hästi, koostöö on sujunud tõrgeteta.»
Venelasi tõmbab Eestimaale
Augustikuise EMi jätab Kljugin tõenäoliselt vahele. «Ilmselt panen rõhu GP-sarja etappidele,» arutles ta. «Mul on vastuolud alaliiduga. Ametnikud sunnivad sportlasi võistlema, kuid ei tee meie heaks midagi. Alaliidule ma enam ei loodagi. Abi saan olümpiakomiteest ja klubist.»
Tallinna kergejõustikuhalli sisenedes muutus Kljugini meel rõõmsaks. «Kõik on mõnusalt ühtne. Maneezhis saavad harjutada noor- ja tippsportlased, harrastajad ja ärimehed. Ka meil võiks nii olla. Kahjuks treenib Venemaa koondis hallis, mis on tihti kinni. Kord on seal koertenäitus, kord mõni muu väljapanek. Ametnikud ütlevad: harjutage, kus tahate ja makske ise üüri.»
Kljugini sõnul tulevad Venemaa tippkergejõustiklased meeleldi Eestisse. «Tahan tänada eestlasi, kes on väga abivalmid,» ütles Kljugin, kelle mänedzher on Aivar Karotamm.