Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
Pärast seda, kui hooaja kaks tähtsamat starti olid lõppenud fiaskoga, pakkis Jens Salumäe (pildil) Homesteadi mägikuurordis koos kolme toakaaslasega kotte kokku ja valmistus Eestisse lendama. Aga ühele küsimusele ootas ta vastust juba enne taliolümpialt lahkumist. Graafik: Suusahüppaja lennukauguse otsustab laskumisasend Haigustest räsitud Aasmäe loodab siiski tippu murda Jens Salumäe hakkab suusahüppajaks
«Miks tulemust ei tulnud?» küsis ta Eesti kahevõistlejate peatreenerilt Allar Levandilt.
Levandi vaatas talle otsa ja ütles: «Kui teeksid trenni samamoodi edasi, siis tuleb.»
Aga kes teda usub?
Nelja aastaga, mil Levandi, 1988. aasta Calgary talimängude pronksimees, on juhendanud kahevõistlejate koondist, on Eesti hiljutine paraadala jätkanud tema eelkäija Tiit Tamme päevil alanud vähikäiku. Salumäe ja Tambet Pikkor, kes ainsana olümpianormi täitsid, pidid Salt Lake Citys leppima tagumiste kohtadega.
Kahevõistluse kõrbemise süüd võib jagada paljude vahel. Alates kas või Ago Markvardtist ja Magnar Freimuthist, kes eelmise, Nagano olümpia järel suusad nurka viskasid ning tiimi liidrita jätsid. Lõpetades korraliku hüppemäe puudumisega, mis sunnib harjutamisvõimalusi otsima Soomes, kus aga liiga tihedaks timmitud treeninggraafik mõjub sportlastele sageli pigem kulutavalt kui arendavalt.
Kuid peale nende, üldsusele nähtavate tegurite, peitub tagasihoidlike tulemuste põhjus meeskonnas lahendamata lahkhelidest kogunenud pingetes, mis lõid kiilu Levandi ja tema hoolealuste koostöösse.
Vastastikused süüdistused
Pinged hakkasid Eesti tänavuse meistri Rauno Pikkori mäletamist mööda kuhjuma juba kolm aastat tagasi. Põhiprobleem on kolme Pikkori-venna ja Villu Tederi hinnangul selles, et Levandi on surunud ühepoolselt peale oma süsteemi, metoodika ja põhimõtted ega ole arvestanud sportlaste seisukohti.
«Kui tood oma nägemuse, ütleb ta jah-jah, aga teeme ikkagi samamoodi edasi,» räägib Rauno Pikkor (23). «Asju ei analüüsita läbi. Ometi on treener see, kellega koos kõik selgeks räägid, et edasi areneda. Meil seda ei toimu.»
Kuna Tederi sõnul näivad sportlased Levandi käes justkui tükid, kellega ta teeb, mida tahab, pole neil peatreeneriga tekkinud head, usalduslikku sidet. Seetõttu ei oskagi mehed enam loota, et Levandi võiks neid rasketes, kriitilistes olukordades maha rahustada või otsustavatele nüanssidele niiviisi tähelepanu juhtida, et sportlased tema nõu ka kuulda võtaksid.
Kahevõistluskoondise sisevastuolud pole jäänud üksnes tulena tuha alla hõõguma. Mitmelgi korral on sportlased oma murega peatreeneri ette ilmunud, et asju selgeks arutada. Viimaseid suude puhtaks rääkimisi toimus naistepäeva paiku, kus asjaosalised üritasid selgusele jõuda, kus peitub viga, et seatud sihid on siiani saavutamata. Paraku jäi kooskõla saavutamata, lausub Teder.
«Levandi peaks ka ise mõtlema, mis on viltu,» räägib Teder (24). «Et tulemusi ei ole, see on treeneri viga. Aga meil tuleb nii välja, et me pole ise midagi saavutanud.»
Kahevõistlejaile paistab peatreeneri suhtumine enesekeskne - ning nad ei varjagi, et see on tekitanud neis pettumuse. «Levandi «mina» on nii suur, et ta ei aktsepteeri meid enda kõrval,» sõnab Rauno Pikkor.
(Levandi ütleb, et vennad Pikkorid olid samamoodi rahulolematud ka koondise eelmise peatreeneri Tiit Tammega.)
Teravad ütlemised
Levandi saab aru, millest võrsub noorte meeste kriitilisus tema aadressil. Nad pole ju kuigi kogenud, mistõttu vajavad rohkem sättimist ja kontrollimist kui 30-aastased spordihundid. «Aga mida rohkem üritad neid treenerina suruda, seda rohkem tekib vastutööd,» märgib ta.
Oma filosoofia selgitamiseks joonistab Levandi pastakaga paberile kaks kasti. Ühte paigutab ta iseenda, teise sportlased. Sportlaste ülesanne on tema sõnul ennast arendada ja treeneri loodud võimalusi kasutada, mitte aga ronida sinna, kus ei ole nende ala - ehk treeneri kasti.
Rauno Pikkor möönab, et Levandil võib olla õigus, kui ta arvab, et noorte meeste tase, kogemused ja teadmised ei ole sugugi sellised, mis annaks neile alust valjul häälel treeningprotsessis sõna sekka öelda. Ometi ei saa tema ega teisedki suud lukus hoida. «Meil on ka õigus kaasa rääkida, sest see on meie elu,» põhjendab ta.
Kuna mehed on neli aastat harjutanud Levandi ettekirjutuste järgi, ent pole maailma reitingus kusagile välja murdnud, on see pingeid vaid üles kütnud. Mõnikord on valusad tagasilöögid ütlemisi liigagi teravaks ajanud. Sportlased mäletavad senini peatreeneri lauseid, et «mina olen siin jumal ja teie teete nii, nagu ma tahan» või «mine vaata enne peeglisse ja alles siis tule minuga rääkima».
Kes teab, äkki on selliste ütlemiste taga ka Levandil puuduv pedagoogiline haridus, oletab Roomet Pikkor (26), kes tudeerib Audentese erakõrgkoolis õhtuses õppes ärijuhtimist ja jõudis mullu universiaadil kahel korral esikümnesse.
Rasked hüpped
Kahevõistlejate emotsionaalsena näivail lahkhelidel leiduvad igati objektiivsed põhjused. Üks olulisemaid on erinev arusaamine sellest, mismoodi hüpata trampliinilt nii, et konkureerida maailma parimatega.
Levandi on võtnud eeskuju teistelt tipptreeneritelt ja -hüppajatelt ning nõudnud omagi hoolealustelt madalamat, agressiivsemat hoovõtuasendit. See tähendab, et erinevalt varasemast, rohkem püstisest asendist on nüüd põlved trampliinil laskudes teravamalt ette viidud ning keha tugevalt vastu reisi surutud.
Tänu uue stiili omandamisele on Jens Salumäe enda sõnul hüpetes suure sammu edasi astunud. Isegi Salt Lake City olümpial kiitis staadioni diktor enne tema etteastet sprindivõistlusel, et katseks valmistub väga tugev hüppaja. Salumäe hõivaski hüpete järel 7. koha.
«Allar on jumala hea treener hüpete koha pealt,» kiidab Salumäe (21), kes hakkab uuest hooajast spetsiaalhüppajaks (vt kõrvallugu). Koostöö laabumise tõttu Levandiga pole tal tekkinud peatreeneriga ka selliseid eriarvamusi nagu teistel koondislastel.
Kuid uudne hüppestiil, mis nõuab äratõukel suuremat jõudu ja särtsu kui vana, püstisem asend, pole ülejäänuile osutunud kuigi jõukohaseks. Ometi pole Levandi järele andnud, vaid nõudnud meestelt uue stiili omaks võtmist, sest kogu maailma eliit kasutab seda.
«Kui jääda vana asendi juurde, siis rahuldumegi Eesti meistri tiitlitega,» nendib Levandi. See aga ei rahulda teda, ning vaevalt rahuldab sportlasigi.
Nõndaviisi on Levandi seadnud lati kõrgele, kust paljud mehed oma kehaliste nõrkuste tõttu ei suuda üle lennata. Villu Teder näiteks tunnistab, et ta pole hüppetehnikat piisavalt lihvinud ning plahvatuslikust jõust jääb samuti puudu. Tambet Pikkor annab endale aru, ta jalgades puudub piisav tugevus ja teravus madalamast laskumisasendist väljatõukamiseks. Kuid selles, et kõigele vaatamata tagab just uudne stiil edu, võis ta veenduda olümpial. Seal tegi ta madalast asendist oma hooaja parimad õhulennud.
Kahtlused homse ees
Paraku on Levandi juurutatud värsked ideed tekitanud kahevõistlejais arvamise, et treeningsüsteemis valitseb kaootilisus. «Kord tehti ühte, siis teist - järjepidevust ei olnud,» meenutab Roomet Pikkor eelmisi hooaegu.
Levandi seevastu taandab kesised tulemused meeste eneseusu kadumisele, mis sunnibki neid hüppemäel katsetama kord ühte, siis teist.
Kellel on õigus?
Levandi kinnitab, et on teinud parima, milleks ta on võimeline. Kui ta milleski ennast süüdistaks, siis selles, et pole suutnud mehi motiveerida tegema iseseisvalt sihikindlat tööd. Ja selles, et pole piisavalt selgelt sõnastanud visiooni, kuhu ta soovib välja jõuda ning millised vaheetapid tuleb selleks läbida.
Sportlased teevad peatreenerile rohkem etteheiteid. «Minu arust on just treeninguga puusse pandud,» ütleb Tambet Pikkor (21). Vanem vend Rauno lisab: «Levandi süsteem pole end õigustanud. Niimoodi edasi teha pole mõtet.»
Seetõttu painavadki sportlasi küsimused, mis edasi saab - ning kuidas ja kellega. Tambet Pikkor, kes kerkib pärast Salumäe siirdumist suusahüppajaks kahevõistlejate esinumbriks, plaanib esialgu jätkata vaid aasta. Ehkki samas kahtleb, et äkki oleks õigem lõpetada. «Seepärast,» põhjendab ta, «et spordis on neli aastat olnud null, mingit arengut pole olnud.» Tõsi, teda on räsinud ka mitmed vigastused, nii jalaluumurd, peatrauma kui seljavalud.
Koos Tambet Pikkoriga on Levandi järgmiseks hooajaks arvanud A-esindusse Villu Tederi ja Vahur Tasase. Tederit, koondise kõvemat murdmaameest, motiveerib jätkama saavutuste puudumine. Ta unistab jõuda MMil esikümnesse. Tasane (19), kes lõpetab tänavu keskkooli, peab end enne, kui meestega mõõtu läheb võtma tõestama juunioride seas.
Rauno ja Roomet Pikkor, kelle Levandi on arvanud Eesti B-koondisse, kaaluvad tippspordiga lõpparve tegemist.
Levandi, kelle leping Eesti Suusaliiduga lõpeb 30. aprillil, tunnistas eile Postimehele, et järgmiseks olümpiatsükliks tema peatreeneriks ei kandideeri. Kuid olgu meeskonna eesotsas kes tahes, tulemuste saavutamisel jääb ikkagi otsustavaks sportlaste tahe, väidab ta. «Me võime tuua treeneriks kelle iganes, aga kui mehed ei saa aru, et nemad peavad lööma väravaid, pole midagi teha,» lisab Levandi.
Kas Salumäe usuks, et kui ta saaks veel neli aastat Levandi käe all harjutada, tooks see lõpuks kauaoodatud tulemused?
«Usun,» vastab ta. «Usun, et sööks end raudselt MK-l esikümnesse. Usun, et saaks ka viienda koha kätte.» Ometi jätkab tema suusahüppajana.