Tikk-takk, tikk-takk, tikk-takk. Aeg tiksub – ujujatel on täpselt 35 päeva aega, et imetrikoo hüvedest viimane välja pigistada. Eile tegid seda ka Kätlin Sepp ja Pavel Narõškin, kes uuendasid Kalevi ujulas Eesti rekordeid.
Eesti ujujad asuvad imetrikoodega rekordijahile
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Millal siis veel kui mitte nüüd?» Ilmselt leidus Eesti lühiraja meistrivõistlustel nii mõnigi sportlane, kes endale sellise küsimuse esitas. Sedasama mõtles ka 181 sentimeetri pikkune Sepp, kes on viimase kahe nädala jooksul kolmel korral Eesti rekordit uuendanud.
Sepp teab väga hästi, et alates 1. jaanuarist muutub rekordite uuendamine senisest märksa keerulisemaks.
«Võimalik, et esialgu lähevad ajad isegi poolteist sekundit halvemaks. Seepärast peabki praegu head trikood ära kasutama ja sellest maksimumi võtma,» nentis Sepp, kes 100 meetri seliliujumises 1.01.15ga Eesti rekordit uuendas.
Peale tema uuendas Eesti tippmarki ka Narõškin, kes ujus 200 meetrit liblikat 2.01,90ga. Kui palju aega võib kuluda samade tulemusteni jõudmiseks uute trikoodega, ei oska keegi ennustada.
Ent tõsiasi on see, et 1. jaanuarist on senised paneelidega trikood keelatud. Eesti ujumiskoondise peatreeneri Riho Aljandi sõnul minnakse esialgu tagasi aastasse 2007, kui nn imetrikood polnud veel turule jõudnud.
«10. detsembril algaval lühiraja EMil ongi sportlastel viimane võimalus imetrikoosid ära kasutada. Ja ujujad tõesti teadvustavad seda – näiteks Stockholmi MK-etapil oli kaks korda rohkem osalejaid kui tavaliselt. Juba see näitab midagi,» avaldas Aljand.
Kõige tähtsam on inimene
Üheksa kuni kümme korda nädalas harjutav Sepp usub, et tavaliste trikoodega samale tasemele jõudmiseks tuleb veelgi kõvemini treenida kui seni. Aga ta on kindel, et rekordid purunevad. Selleks on ainult aega vaja.
Tema juhendaja Heidi Kaasik ei tahtnud imetrikoo rolli üle tähtsustada. Kõige tähtsam on siiski inimene selle sees. «Küllap need trikood andsid teatud psühholoogilise eelise. Kindlasti andsid need sportlastele kamaluga enesekindlust juurde,» sõnas Kaasik.
1. jaanuarist tohib ujumistrikoo katta keha üksnes niivõrd, et vabaks jäävad nii käed, õlad, kael kui ka sääred. Ja ujumistrikoo materjaliks peab olema tekstiil. Uued reeglid puudutavad ka riidematerjali ujuvust ja märguvust. Päris kindlasti ei või ujuja tulevikus enam kanda korraga kahte trikood, nagu tegi itaallasest olümpiavõitja Federica Pellegrini Pekingis.
Odavam hind
Kogu ujumismaailm on põnevil, sest oodatakse, millega ujumisfirmad edaspidi turule tulevad. «Kunagi ei või teada, mida tootjad järgmiseks välja mõtlevad. Ehk hakatakse tekstiilist tootma selliseid trikoosid, mis muudavad libisemise veelgi efektiivsemaks?» küsis Aljand kavalalt.
Speedo on uute reeglitega juba kohanenud ja toonud turule uue mudeli, mis kannab nime Speedo LZR Racer PRO. Väidetavalt peavad need trikood vastu tunduvalt kauem kui Speedo ja Arena imetrikood, mis kolme võistluse järel enam võistlustingimustele ei vastanud.
Lisaks sellele lubab Speedo, et uus tekstiiltrikoo kuivab kahe võistluse vahel tunduvalt kiiremini kui varasemad mudelid. Vähem tähtis pole ka trikoo hind – võrreldes paneelidega ujumisrõivaga on see poole odavam.
Speedo tekstiilitrikoo reklaaminäoks on taas imeujuja Michael Phelps. Eriti õnnestunult tema reklaamikampaania ei alanud – kaks nädalat tagasi jäi ta vana ujumistrikooga lühiraja MK-etapi 100 meetri vabaujumises isegi finaalist kõrvale. Tõsi, toona ei kandnud ta veel LZR Racer PRO mudelit.
Sidorkin kolis aastaks Lõuna-Aafrikasse
Kui ujuja Vladimir Sidorkin Lõuna-Aafrikasse Pretoria linna jõudis, tervitasid treeningukaaslased teda heatujuliselt: «Sa oled Eestist! Sealtsamast, kust kettaheitja Gerd Kanter – me tunneme teda!»
Kanter nimelt on LAVis mitu korda treeningulaagris käinud. Sealsamas, kus Sidorkingi end nüüd vähemalt aastaks sisse seadis.
Enne Rooma MMi üksinda Sloveenias harjutanud Sidorkin jäi seal silma LAVi ujumiskoondise peatreenerile Dirk Lange’ile, kes Eesti esindaja kohe ka oma treeningugruppi kutsus. Sidorkin ei kahelnud otsuse tegemisel pikalt, sest tema senine koostöö Venemaa teenelise treeneri Svetlana Grišinaga oli katkemas.
«Siin on väga hea ilm. Nii et mine tea – ehk jään isegi kauemaks,» avaldas Sidorkin, kes harjutab koos Pretoria ülikooli tiimiga. Teiste seas treenivad temaga ühes grupis ka MM-medali omanikud Roland Schoeman, Suzan van Biljon ja Wiliam Diering.
LAV on kurikuulus väga kõrge kuritegevuse taseme poolest. Sidorkin seda õnneks veel kogenud pole. «Kuritegevus pole siin suurem kui Koplis,» sõnas Sidorkin, kes teeb oma esimese võistluse 5. detsembril. (PM)