/nginx/o/2009/11/27/273849t1he63a.jpg)
Kui Kristina Šmigun-Vähi hooldepealik Oleg Ragilo teatab oma tiimikaaslastele Meelis Albertile ja Raul Seemale, et läheb USA määrdeboksi vanadele sõpradele külla, hõikavad viimased talle muigamisi: «Vaata, et sa midagi siis ei reeda! Ole ettevaatlik!»
Ragilo puhkeb naerma ja rehmab käega: «Mis mul reeta! Nad pole ju konkurendid – neil pole ühtki kõva naismurdmaasuusatajat.»
Kui Šmigun-Vähi 2007. aastal tippspordist taandus, läksid tema tiimi liikmed mööda ilma laiali. Raul Seema liitus Läti laskesuusanaiskonnaga, Oleg Ragilo hakkas USA murdmaameeste suuski määrima ja massöör Meelis Albert abistas vennapojast triatleeti Marko Albertit. Nii Floridas, Hispaanias kui ka mujal maailmas.
Mänedžer Kristjan-Thor Vähi hoidis kõikide meestega kontakti ning jälgis, et keegi neist nii-öelda rooste ei läheks. Et kõik oleksid uuendustega kursis.
Seda, et Seema ja Ragilo võiksidki võõrsile jääda, ta ei kartnud. Hoolimata sellest, et eestlased on suusamaailmas hinnas. Ja hoolimata sellest, et nii mõnigi konkurent võinuks nad hõlpsalt oma tiimi meelitada. Miks Vähi ei muretsenud? Sest ta oli meeste patriotismis kindel.
«Nad läksid nii-öelda laenuks. Ka nende tööandjatele oli teada, et kui Kristina jätkab, siis liituvad nad taas meie tiimiga,» selgitas Vähi, kes tänavu aprillis helistas kõikidele meeskonna liikmetele ja teatas neile abikaasa jätkamisplaanist.
Lisaks suusapealik Seemale, Ragilole ja Albertile kuuluvad Šmigun-Vähi meeskonda ka arst Mihkel Mardna, spordipsühholoog Mare Pork ning hooldemehed Assar Jõepera ja Michael Hasler.
Vähi sõnul polnud tiimi kokkusaamine kuigi keeruline. Üksnes sellepärast, et kõigil oli tahtmine suur. Kõik olid valmis kullateekonda jätkama. Targema ja kogenenumana kui kunagi varem. «Kui ma neile uudisest teatasin, olid kõik õnnelikud. Umbes, et hurraa ja teeme ära! See oli positiivne ja andis kõikidele tiimi liikmetele energiat juurde,» nentis Vähi.
Hoopis suuremaks takistuseks sai tema jaoks aga rahaline pool. Majanduslikult rasketes oludes polnud sponsorite leidmine just kõige lihtsamate ülesannete killast. Ent Šmigun-Vähi hooaja eelarve on kolm miljonit krooni. Osa sellest on veel katmata, kuid seetõttu midagi tegemata ei jää.
«Ega üksnes patriotismist ära ei ela. Kõigil on pered ja lapsed, kes vajavad toitmist. Mul oli hea meel, et pikaajalised sponsorid jäid meile alles ja mõni tuli isegi juurde,» sõnas Vähi.
Tänu sellele sai ta taas kord luua Torino olümpia kullameeskonna. On see ideaalne tiim? «Jah, võib küll nii öelda. Pole vaja kedagi lisada, kõik töötab laitmatult,» vastas Vähi rahulolevalt.
Seda, kui palju töötunde kulus Vähil ideaalse meeskonna kokkupanemiseks, ei oska keegi enam arvutada. Ent parima koosluse leidmine võttis omajagu aastaid. Alates 2003. aastast on koosseis selline nagu praegu.
Kui Ragilo, Albert ja Seema keerlevad kogu MK-sarja Šmiguniga kaasa, siis Mardna, Jõepera ja Hasler liituvad meeskonnaga Otepää MK-etapi ajaks. See on nende jaoks justkui omamoodi kontrollvõistlus.
«Selles mõttes kordame Torino olümpiahooaega. Viimase MK-etapi on nad meiega. Me ei taha millegagi riskida. Järgmine olümpia on siiski väga kaugel,» sõnas Vähi, kelle ülesandeks on panna paika logistika ning jälgida, et tiim töötaks. Enda sõnul ta hooaja sees palju tööd tegema ei pea, sest «kõik on lihtsalt niivõrd professionaalsed tegijad».
Ent kui tihedalt suhtleb Šmigun-Vähi psühholoog Porgiga? «Ma ei oska seda täpselt öelda. Ta suhtleb temaga vastavalt emotsioonidele ja vajadustele. Mingit tihedust kokku lepitud pole,» vastas Vähi.
Kui kõik läheb plaanipäraselt, sõidavad kaheksa tiimiliiget ka Vancouveri olümpiale. Nende seas on sarnaselt Torinoga neli hooldemeest, arst, massöör, treener ja mänedžer.
Hinnaalandust ei kavatse Vähi teha – kõik kaheksa tiimiliiget on hädavajalikud ja kedagi maha jätta ei saa. «Vastasel juhul võiks loteriiks minna. Pärast võistlust ütled, et tegid hinnaalandust ja vot nii palju jäi kullast puudu,» vastas Vähi, kelle sõnul töötas sama meeskond Torino olümpial laitmatult. Toona oli tulemuseks kaks kuldmedalit.