Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2015/09/09/4469527t1h1907.jpg)
/nginx/o/2008/06/19/51096t1hb5ce.jpg)
Eluke on keemiline. Nii kõlas üks rahvasuhu läinud nõukogudeaegne reklaamlause, mis sobiks iseloomustama ka tänapäeva tippsporti. Paar nädalat tagasi näitas ETV spordiuudistes paari lõiku Pühajärvelt kesk- ja pikamaajooksjate ühislaagrist, kus noored kuulasid pliiats-paber käes loengut kõikvõimalikest toidulisanditest ja taastusvahenditest. Abistavate aineteta 21. sajandil kõrgele ei küüni.
Sportlane ja/või tema nõustajad teavad väga hästi, millised neist ainetest on keelatud, millised lubatud. Ja ometi juhtub niisuguseid lugusid nagu nüüd kulturist Argo Aderiga - dopinguproov osutub positiivseks. Kas tõesti on nii, et unustad end korraks (kõnealusel juhul: mõtled väikesele kokkuhoiule) ja kohe ongi jama majas? Või on see siiski vaid petturi mugav ettekääne? Ühese vastuse puudumisest on kantud ka üldine karistuspoliitika.
Võistlemine keelatakse mõneks ajaks, ent seejärel võid end tunda puhtana kui vastsündinu.
Üks on ometi selge. Noaterale kõndima minnakse siiski päris julgelt. Ja neid, kes õnneliku comeback'i teevad, on vähe.