Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mentor on lahkunud.
Kunagi ilmus koguteos pealkirjaga «Kergejõustik», kaanel nimi Ruudi Toomsalu. Mis saab olla veel täpsem! Läbi kahe aastasaja kehastas just äsjalahkunu oma isikus kogu meie kergejõustikulugu - suheldes ala alustajatega, kohendades ise sekundeid-sentimeetreid, edendades lemmikala läbi oma arvukate õpilaste, organisaatorina, uurijana, pedagoogina - olles osaline absoluutselt kõiges, mis sellel kuninglikul alal meil iganes toimus.
Mällu on sööbinud pilt: lüheldast kasvu mees astub kiirel tihedal sammul ligi, heidab kaasvestleja poole üles viltuse pilgu, ütleb midagi, naeratab üle näo, rehmab nagu kinnituseks käega - ning kihutab taas oma teed. Alati, igavesti liikumises!
Hingelt ilmselge sprinter - emotsionaalne, äge, kirglik, tõttav - , oli ta püsivuselt ometi staier. Üsnagi olematute stardiolude kiuste järgnenud enese maksmapanek, ülestöötamine, absoluutse karsklasena armutu ihu ja vaimu treenimine, veel enne suurt sõda omal alal esimeseks autoriteediks tõusmine. Aastakümneid oma aladel rekordiomanikuna püsimine.
Uurija. Vabariigi presidendi abirahaga õppima USAsse, kergejõustiku-mekasse, koju naastes kraadi kaitsmine, artiklite kirjutamine, teadustööde juhendamine, õpikute koostamine, millest omandasid tarkust mitmed põlvkonnad, elu loojangul meenutusteoste ilmutamine.
Organisaator. Töö kõikvõimalikes valitavates spordiorganites, alates gümnaasiumi spordiringist, jätkates südamele armsas «Kalevis», TPIs ning kergejõustikuliidus, mitmete spordihoonete-staadionide rajamise, võistluste ellukutsumise initsiaator. Ning nagu kõige tehtu krooniks - Eesti Olümpiakomitee eluaegseks auliikmeks valimine.
Pedagoog. Vanemõpetaja Tallinna Kehakultuuritehnikumis, TRÜs, TPIs.
Treener. Paljude põlvkondade ning väga erinevate alade tippude kasvataja. Sprinterid ja kaugushüppajad Johannes Talmre, Konstantin Ivanov, Eduard Nurk, Raivo Armi, Juta Sandbank, Georg Gilde, Uno Liiv, Arvi Lopato, Andrus Möll, Raivo Põldaru; vastupidavus-alade mehed Bruno Junk ja Johann Lasn; teivashüppajad Ervin Uuk, Ülo Iter, Aavo Luigela, Helmut Raamat, Ramon Lindal; heitjad Enn ja Helvi Erikson, Endel Jüssi, Enno Pere, Aadu Krevald, Mart Orn - kõiki üles ei loe.
«Üks kevad ja üks suvi» - nii võttis ta kord ise kokku olnu. Ja nüüd siis see suvedest viimne. Korraliku, põhjaliku inimesena lubab ta tuttavale, et jutustab-täpsustab üle kõik veel rääkimata nüansid elu murdehetkedest. Et miski ei jääks võõraste teha, paneb ta kokkuvõtvalt endast kirja kõik, mis kirjapanemist väärib. Veel paar nädalat tagasi näevad televaatajad teda reipalt ja rõõmsalt vestlemas meie kergejõustikutulevikuga. Ja siis lõpeb ta eludistants austusväärses eas äkki ja järsult - nagu sprinteril.
Seda meie kergejõustikuga pea võrdse pikkusega teed, toda auväärseimat teekäijat jäävad tänus meenutama kõik. Eesti Olümpiakomitee, kergejõustikuliit, muidugi see üks, ainus ja õige «Kalev», Sportlaste Ühendus, Jakob Westholmi gümnaasiumi vilistlaskogu, eilsed ja tänased tipud, tuhanded.
Ning kõige teiste hulgas ka allakirjutanu, kalevlane.
Paavo Kivine