Inglismaa ühe nimekama jalgpallikohtuniku Howard Webbi hinnangul on vale süüdistada rootslast Martin Hanssonit, kes jättis vilistamata Thierry Henry ilmselge mängu käega.
Jalgpalli tippkohtunik peab apse paratamatuseks
Niisugused asjad juhtuvad, ja kohtunikku ei saa süüdistada. Muidugi on kohtuniku vaatepunktist tegemist katastroofiga. Inglise telekommentaator oli just kaks sekundit enne intsidenti kiitnud, et Martin Hansson on mängu hästi vilistanud – ja siis see needus juhtus. See näitab, et isegi kui oled teinud hea vilepartii, pole sa selliste vigade eest kaitstud. Kõike ei ole lihtsalt võimalik näha.
Kuna panused on kõrged, siis valitseb mentaliteet «võit iga hinna eest». Kõige enam, eriti mängu lõpus ja kaotusseisus, näeb simuleerimist trahvialas, sest penalti tähendab tavaliselt väravat. Sellise simuleerimise või vigastuse teesklemise üle ei ole kerge otsustada, sest sul on ainult üks vaatenurk, mäng on kiire ja mängijad on seejuures väga leidlikud.
Mida siis teete, kui saate aru, et olete langetanud vale otsuse?
Enamasti saad kahe-kolme sekundiga aru, kas otsus oli
õige või mitte. Juba mängijate ja publiku reaktsioon viitab, et võisid eksida. Mõned kõige kogenumad kohtunikud küsivad enne, kui kaheldavas olukorras otsuse vastu võtavad, abilistelt raadioside kaudu nõu. Kui abikohtunikud ei oska midagi öelda, pead ise otsuse vastu võtma ja siis selle juurde jääma.
Mingil juhul ei tohi hakata edasise vilepartiiga viga heaks tegema. Pead olema vaimselt tugev, et leppida: olgu, eksisin.
Jalgpall on niigi edukas spordiala, ilma et reegleid muutma peaks. Muidugi võib püüda üht-teist parandada. Kui jutt on veel ühest abikohtunikust, siis miks mitte, kui see teeb kohtunikutöö usaldusväärsemaks.
Ma ei usu, et mängija staatus kellelegi midagi loeb ning et seetõttu jäetaks nende vead vilistamata. Mulle pole küll vahet, kas mängija on staar või alles 20-aastane debütant.
Ometi jääb nõrgema meeskonna poolehoidjail sageli mulje, et kohtunik soosib tugevamaid. On see nii?
See on tavaline süüdistus kohtunike vastu. Sageli viidatakse seejuures statistikale, et ühele meeskonnale vilistati 20, teisele ainult 10 viga. Aga tuleb arvestada, et tugevamad meeskonnad valdavad palli rohkem, tungivad rohkem vastase karistusalasse. Loomulik, et kui neilt üritatakse palli ära võtta, tehakse ka rohkem vigu nende vastu.
Millist otsust on kõige raskem langetada?
Iga otsust, mis mõjutab mängu tulemust, ja seda eriti mängu lõpufaasis. Ja samuti otsuseid, kui pead mõne mängija platsilt ära saatma.
Esiteks see, kui tunned, et oled teinud vea. Seda on raske unustada. Mõnikord mõjutab see su enesekindlust. Teiseks see, et sa ei tohi mõelda mängu tähtsuse ja tagajärgede peale.
Mängijad karjuvad sageli teie peale. Mis hetkel otsustate, et aitab, näitan selle eest kollast kaarti?
Jalgpall on kirglik mäng ja automaatsed reaktsioonid on ootuspärased. Kui teen otsuse, millega mängija nõus pole, ei oota ma sugugi, et ta vastaks: «Jah, söör! Vabandust, söör!»
Kui kohtumine jätkub, aga mängija kolm-neli sekundit ikka edasi marutab, kuigi olen öelnud, et jäägu vait, siis tuleb teha otsus, et see pole enam tema loomuliku pettumuse väljendus, vaid meeleavaldus. Selle vastu tuleb kasutada kollast kaarti.
Platsil on tõesti igasuguseid mehi. Mõned tahavad sinuga palju rääkida, tahavad aidata – nemad on fantastilised.
Aga on ka selliseid, kes ei taha kohtunikuga koostööd teha. Varem püüdsin nendega rääkida ja neid enda poole võita. Kuid ajapikku olen õppinud, et tuleb ära tunda need mängijad, kes on nõus sinuga koostööd tegema, ja eraldada need nondest, kes seda ei taha.
Eelmisel hooajal oli Premier League’is mäng Manchester Unitedi ja Tottenham Hotspuri vahel. Tottenham juhtis Manchesteris 60 minutit 2:0 ja siis andsin Manchesterile penalti. Mulle näis kõik ilmselge.
Aga kui vaatasin hiljem videokordust, siis nägin, et eksisin. Nõnda tunnistasingi ühes raadiosaates, et tegin vea, ja palusin vabandust. Inimesed võtavad sellised vabandused tavaliselt hästi vastu.
Pead olema julge ja enesekindel, endasse uskuma, pead suutma surve all rahulikuks jääda ja oskama inimestega hästi suhelda. Õigete otsuste langetamine on tähtis, aga veelgi tähtsam on see, et mängijad usuksid sinusse. Muidugi pead mänge analüüsima ja kõvasti treenima.
Kui hea on te sportlik vorm?
Vormi testimisel tuleb joosta 40 meetrit kuue sekundiga ja 12 korda 150 meetrit 30 sekundiga üle 30-sekundilise pausi järel. Olen 38. Enamik jalgpallureid on minust nooremad. Aga ühe mängu ajal jooksen neist rohkem, 12 kilomeetrit.
Parimad väljakumängijad läbivad kohtumise ajal 10,5–11 kilomeetrit.
Kui äraostmisest rääkida, siis mitte kunagi. Aga tõsi, mõnikord üritavad treenerid enne mängu kohtunikke meedia vahendusel töödelda, rääkides, et see kohtunik ei anna kunagi penaltit jms. Inglismaal on nüüd seetõttu keelatud treeneritel kohtunike kohta enne mängu sõna võtta.
Aga kas mängijad püüavad kohtunikku mängu algul kuidagi proovile panna?
Jah. Eriti siis, kui olin Premier League’is uus. Nüüd olen seal vilistanud üle 150 mängu. Mu teises mängus rääkis üks Bolton Wanderersi mängija muudkui, et ahaa, see on su teine mäng alles; et oled pisut närvis, jah; et pead maha rahunema, eks.
Mitte tingimata. Aga see aitab, kui oled jalgpalli mänginud. Inglismaal pole professionaalsete kohtunike seas ühtegi endist jalgpalliproffi. Mul kulus esimesest vilepartiist 11 aastat, et jõuda professionaalsete kohtunike ridadesse. See on pikk aeg.
Kas professionaalse kohtuniku palgast piisab, et peret ülal pidada?
Alustasin kohtunikuna 1993 ja sain Premier League’i profilepingu 2003. Töötasin samal ajal politseinikuna. Pärast profilepingut läksin politseis üle osalisele tööajale, 20 tundi nädalas. Töötasin nii viis aastat, 2008. aastani. Siis sain hakata vilistama Meistrite liiga ja rahvusvahelisi mänge ning otsustasin politseist viieks aastaks aja maha võtta.
Inglismaal on professionaalse kohtuniku palk 60 000 naela, lisaks mängude tasud. Nii et koos Euroopas peetavate kohtumistega on võimalik teenida 100 000 naela aastas, miinus maksud.