Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mullustel maailmameistrivõistlustel katsejänestena veele läinud ja 7. kohaga üllatanud Eesti neljapaadi sõudjad asuvad üheksa päeva pärast Sevilla MMil starti juba kogenud huntidena, kes toonase kohatise aerutõmmete kakofoonia on suutnud sulatada kauniks sümfooniaks.
2001. aastal debüteerinud kvartetist puudub trauma küüsi sattunud Leonid Gulov, teda asendav noor narvalane Igor Kuzmin ei jää aga rütmitunnetuselt kogenumatele alla. Vanad kalad Tõnu Endrekson, Silver Sonntak ning Andrei Shilin tajuvad
crescendo
saabumist noodivihikusse vaatamatagi.
«Täieliku kooskõla saavutamiseks tuleb veel omajagu tööd teha, tehnika klapitamine nõuab aega,» ütleb mängiva dirigendi rollis aere laksav eessõudja Endrekson enesekriitiliselt.
Ning lisab: «Eesti oludes on neljapaadi meeskonda keeruline kokku panna, Gulovist vabaks jäänud kohale konkurentsi ei tekkinud. Ometi oleme tasemelt üsna ühtlased.»
Võrdluses muusikamaailmaga tähendaks «üsna ühtlane», et üks pianistidest jõuab etüüdi läbi mängida teistest sekundi võrra kiiremini. Kontsertettekandel lavale astudes liiguvad kõigi sõrmed ometi sujuvalt tõusudes ja mõõnades.
Mullu kahepaadil kuni 23-aastaste maailmameistriks tõustes suutnuks Endrekson raksatada finishiponnistuses 35 aerutõmmet minutis, tema paarimehe Gulovi lagi jäi 28 kanti.
«Neljapaadil sõitmine nõuab veel kaks korda suuremat tähelepanu,» selgitab maestro Endrekson. «Eessõudja ei tohi valida tempot enda järgi. Samas ei saa öelda, et amet on kaaslaste omast raskem. Nemad peavad pingutama, hoidmaks minu määratud rütmi.»
Endreksoni hinnangul on tiim saavutanud hea klapi. «Keegi finishiponnistuses surema ei hakka,» ütleb ta.
Langetati raske otsus
Suurimaks ekperimendiks kujunes meestele mullune MM - Eesti Sõudeliit otsustas neljapaadi lahingusse saatmise alles kaks nädalat enne tiitlivõistluse algust.
«Tegelikult hakkas kaalukauss neljase kasuks kalduma juba Sydney eel,» meenutab Endrekson. «Olümpiapääsme saamiseks ajasid Narva ja Pärnu kahepaat omavahel võidu, lahutama jäid napid sekundid. Tekkis mõte - miks isekeskis tapelda, parem moodustada võrdsetest duodest neljane meeskond.»
Toona jäi idee süte alla susisema, Eestis polnud neljast paatigi. Uuesti tõstatus küsimus vahetult enne MMi, kui laenatud alus Maarjamaale jõudis.
«Harjutada saime minimaalselt, läksime riskile,» tõdeb Endrekson.
Vaid mõned kuud varem oli ta koos Guloviga kroonitud kuni 23-aastaste maailmameistriks.
«Ei saanudki teada, kuidas täiskasvanute MMil kahepaadil läinuks,» nendib Endrekson. «Liisu langetamisel muutus oluliseks kas või rahaline külg: hea koht neljasel tõotas alaliidu finantsseisu parandada märksa enam kui täistabamus kahesel. Samas rippus õhus oht, et võime ka täielikult hävida.»
Tagantjärele pole sõudjad ülepeakaela vette hüppamist kahetsenud. MMi 7. koht kindlustas ettevalmistustoetuse ja stipendiumid, ühised eesmärgid on seatud 2004. aasta Ateena olümpiamängudeni.
«Treenida saame üsna heal tasemel,» tõdeb Endrekson. «Suurenenud on abiliste arv, harjutuskavva lisandunud massaaž ja koormustestid. MK-võistluste kolmandast etapist pidime siiski rahapuudusel loobuma. Samuti lõunalaagrist - varakevadel pole kodus jäätükkide vahel ulpimine kuigi meeldiv.»
Tõsisemalt hakkas kvartett koostööd lihvima juunikuus. «Aega jäi ettevalmistuseks piisavalt,» hindab eessõudja. «Üritasime klapitada erinevaid treeninguid, sõita vahepeal ka ühepaadil. Pidevalt neljases istumine muutuks tuimaks, hakkaks ajudele käima.»
Veele läheb uus paatkond
Peadirigent ja treener Sergei Glushko on MMi eel mõõdukalt optimistlik.
«Tegelikult läheb veele otsekui uus neljane,» selgitab ta. «Küsimus pole üksnes Gulovi asendamises, mehed vahetasid ka paadis kohtasid. Võrreldes mulluste tulemustega oleme liikunud sekund-sekundis, MK-etappidel aga resultaate ka parandanud.»
Belgia osavõistlusel sai Eesti nelik 5., Shveitsis 4. koha. Glushko ei pea imeks, et võimekas meeskond otsekui tühjalt kohalt sündis.
«Meil oli mitu hea taseme ja enam-vähem võrdse suutlikkusega sportlast,» ütleb ta. «Ühesel võisteldes saab keegi neist alati 1. ja keegi 4. koha, kuid üldine nivoo lubab kokku istuda.»
Samas näeb ka juhendaja arenguruumi. «Mida kauem meeskond koos töötab, seda parem,» ütleb ta. «Paadi ja üksteise tunnetamine tuleb aja jooksul.»