/nginx/o/2009/12/09/280060t1hc374.jpg)
Järgmisel suvel Lõuna-Aafrika Vabariigis peetava MMi esimene vaatus, alagruppide loosimine, on nähtud. Kui iga nelja aasta tagant toimuva suurvõistluseni on jäänud vähem kui seitse kuud, võib spekuleerida, mida võib vuti-MMilt järgmisel suvel oodata.
Kuigi viimasel kolmel MMil on tiitel jagatud suurte jalgpalliriikide vahel, siis nii kummaline kui see ka pole – eeldatavalt suurimad favoriidid on täielikult läbi põlenud. 1998. aastal liikus valitsev tiitlikaitsja Brasiilia vankumatult tiitli suunas, kuni finaalis lagunes tiim täielikult ja kodupubliku ees mängivatelt prantslastelt saadi 0:3 saun.
2002. aastal olid suurimad favoriidid tiitlile Argentina, Itaalia, Prantsusmaa ja Portugal, kuid Jaapanis ja Lõuna-Koreas peetud turniir kujunes kõigile krahhiks – vaid Itaalia jõudis alagrupist edasi, kuid nemadki alistusid kohe järgmises ringis korealastele. 2006. aastal olid tol ajal konkurentsitult maailma parima jalgpalluri juhtimisel mängivad brasiillased oma võidus rohkem kui kindlad.
Ometi langeti prantslaste vastu veerandfinaalis. Kaugemast minevikust võib näiteid tuua veelgi – 1950 Brasiilia, 1954 Ungari, 1974 ja 1978 Holland ning ikka ja jälle kuldmedalisoosikuks peetav Inglismaa, kellel vaid üks ilma parima tiitel ette näidata. Jääb üle vaid oodata, kas praegu suurimateks soosikuteks peetavad Brasiilia, Hispaania ja Inglismaa suudavad tava murda või põruvad nad oodatust varem.
«Suuremate staaride klubihooajad algavad juba augustis ning nende koormused pole kerged,» arvas Tallinna Kalevi endine treener, ka MMidel kommenteerijana tuntust kogunud Avo Sarap, miks tähed väsida võivad. «Klubide mängugraafikud on tänapäeval nii tihedad, et see võib oma mõju avaldada.»
Koduseinte toel 1998. aastal ilma parimaks kroonitud Prantsusmaa võit oli üllatus, kuid samas oodati Gallia meestelt triumfi juba ammu. 2002. aasta kvalifikatsiooniturniir kulges Brasiilial üle kivide ja kändude. Perioodi jooksul vahetati viis korda peatreenerit ning edasipääs MMile tagati alles viimase vooruga.
Hiljem võitsid sambamaa pallurid finaalis Saksamaad 2:0. Aastad 2005 ja 2006 olid Itaalia jalgpalli jaoks ülirasked. Koduses liigas lahvatas kihlveoskandaal, mille tulemusena said karistada Reggina, Fiorentina, Roma Lazio, AC Milan ja Torino Juventus. Kui teised suured pidid järgmist hooaega miinuspunktidega alustama, siis kuulus Juventus langetati lausa esiliigasse.
Hoolimata muserdustest ja üsna nõrgast kvalifikatsiooniturniirist näitasid itaallased finaalides suurepärast meeskonnamängu ning jõudsid finaali, kus alistati penaltitega Prantsusmaa.
Praegu on suurtest nigelas seisus legendaarse Diego Maradona käe all napilt valiksõelast läbi pääsenud Argentina. Euroopas on hädas olnud Thierry Henry käemängu järel LAVi sõitev Prantsusmaa ning ka Portugal. Saab näha, kas gigandid suudavad ümber sündida.
«Järgmine suvi võib olla hoopis erinev kui see aasta. Näiteks Argentinale panustamine oleks praegu julge samm, mis võib rikkaks teha,» ütles Sarap, kes kahekordseid maailmameistreid lõplikult maha kanda siiski ei soovinud. «Samas võib neil kevadel hakata minema ja nii võivad nad kaugele jõuda.»
Juba mitu maailmameistrivõistlust järjest on räägitud, et Aafrika meeskonnad peaksid lõpuks oma potentsiaali välja tooma. Mulluse MMi järel, kui ainsana jõudis alagrupist edasi Ghana, hakati mõtlema, kas viis kohta aafriklastele ei ole mitte liiga palju. Ja kui arvestada, et koos võõrustaja Lõuna-Aafrika Vabariigiga on Musta Mandri tiime turniiril juba kuus, on neil hädasti vaja end tõestada.
Vastukaaluks vajab märkimist, et maailmameistrite Argentina ja Brasiilia mandril Lõuna-Ameerikal on vaid neli ja pool kohta (viies peab mängima
’i Põhja- ja Kesk-Ameerika neljandaga). Sel aastal sattusid vähemalt alagrupid paljudel afro-meeskondadel mängitavad.
Vaid Elevandiluurannik peab lisaks formaalsele Põhja-Korea alistamisele saama kätte kas Brasiilia või Portugali skalbi. Samas pole Elevandiluuranniku mehed paberilt vaadatuna selles seltskonnas sugugi autsaiderid. Võõrustajate grupp pole samuti lihtne, kuid Nigeeria, Kamerun, Alžeeria ja Ghana võivad lõdva randmega järgmisesse ringi edeneda.
«Mingil hetkel tuleb koduseinte toetus kindlasti kasuks. Nii pikk turniir võõras keskkonnas võib teistele lõpuks mõjuma hakata,» arvas Sarap, kes Aafrika mehi tiitlipretendendiks siiski ei pea. «Jalgpall on demokraatlik mäng, kuna seda saavad mängida erinevad inimesed. Samas on see tiitlivõitjate kohapealt konservatiivne ja võidu näppab siiski keegi endistest maailmameistritest.»
Miskipärast on viimastel MMidel kerkinud esile mõni Euroopa riik, kes üsna kaugele jõuab. 1986. aastal oli selleks hilisemale võitjale Argentinale poolfinaalis alistunud Belgia, 1994. aastal jagasid kolmandat kohta Bulgaaria ja Rootsi, 1998. ja 2002. aastal näppasid pronksi vastavalt Horvaatia ja Türgi.
2006 jõudis mõnevõrra üllatuslikult veerandfinaali Ukraina. Huvitaval kombel pole ükski eelmainitud tiimidest suutnud taset hoida ja LAVi keegi neist ei jõudnud.
«Neli aastat on tegelikult pikk aeg, mille jooksul võivad põlvkonnadki vahetuda,» ütles Sarap. «Noore pundiga on raske karikaid võita.»
:format(webp)/nginx/o/2022/02/28/14397097t1hbcd3.jpg)