Operatsioonist taastuv Albert proovib kätt ettevõtluses

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Triatleet Marko Albert.

FOTO: Raigo Pajula

Viktoriiniküsimus: mida on ühist viiekordsel maailmameistril Tatjana Lebedeval, maratoni maailmarekordiomanikul Haile Gebreselassiel ja triatleet Marko Albertil?



Õige vastus: nad kõik on tunnustatud Soome arsti Sakari Orava noa all käinud. Hiljuti tegi Orava ligi tund aega kestnud operatsiooni Alberti kannakõõlusele. Lihtsustatult öeldes olid luukillud kandluust kallakõõluse sisse kasvanud ja häirisid selle tööd.



Sama vigastus oli eestlasele juba üle kolme aasta peavalu valmistanud. Seetõttu polnud ka mingi ime, kui Albert võrdles operatsiooni kauaoodatud valge laevaga, mille sabas ta uute tulemuste poole seilama loodab hakata.



Esialgu on lootustel ka alust. Orava teatas pärast operatsiooni Albertile rõõmusõnumi: ta leidis kõik luukillud üles ja toksis peitliga või sikutas need tangidega välja. Liiges sai puhastatud ja Orava tegi kõik mis võimalik, et Alberti olukorda parandada. Ja nii tunnustatud spetsialisti suust kõlab seegi lause julgustavalt.



Vesivõimlemine


Pärast operatsiooni sai eestlane kaasa poole A4 lehekülje pikkuse juhendi järgmisteks nädalateks. Esialgu ei tohi Albert lillegi liigutada.



Nädala pärast alustab ta kerge vesivõimlemisega. Kõõlusele ta survet avaldada ei tohi, seega kulub regulaarsete veejooksudeni jõudmiseks vähemalt paar nädalat. Jooksma saab ta alles seitsme nädala pärast hakata.



Mis vast veelgi hullem – ühtekokku kulub taastumisele vähemalt pool aastat. Ent Albertit see ei morjenda. «Minu ja laskesuusataja Eveli Saue vahe on see, et minul on järgmise stardini vähemalt kuus kuud aega, aga temal kahjuks vaid kaks kuud,» nentis Albert.



Ent mida treeninguvabal ajal teha? Lihtsalt jalg tooli peal istuda ja uusimaid Hollywoodi filme vaadata Albert ei kavatse. Ta lihtsalt ei suudaks seda.



«Õpin Tartu Ülikooli magistriõppes ärijuhtimist ja proovin ettevõtlusega kätt,» vastas Albert, kes hakkab maale tooma Saltsticki soolakapsleid, mis on mõeldud krampide vältimiseks. «Triatleet Ain-Alar Juhanson ja mina ise oleme neid kapsleid viimasel ajal kasutanud ning väga rahule jäänud. Sellest ka mõte neid Eestis pakkuda. Praegu tegelengi alles taustasüsteemi ehitamisega.»



Seega kehtib Alberti puhul väljend – iga halb asi on millegi jaoks hea. Sedasama lauset on ka isa talle pidevalt korrutanud. «Ma vähemalt üritan midagi ära teha. Sest kunagi ei tea, kas see ka õnnestub,» sõnas Albert tagasihoidlikult.



Kuna praegu ongi mõtted ettevõtluse ja kooli juures, siis jooksurajale ta veel tagasi ei igatse. Enne lõikust käis ta kahetunnisel jooksuotsal, et jätta meelde, kui kanged on jalad pärast nii kurnavat treeningut. Ta nautis sellest iga minutit, sest teadis, et niipea sama asja kogeda ei saa.



Kõndis nagu Buratino

«Õhtul olid jalad treeningust nii kanged, et kõndisin ringi nagu Buratino,» muigas Albert, kellel seitsme kuu pärast seisab ees raske otsus. Just siis tahab ta jõuda endas selgusele, kas pürgida Londoni olümpiale või mitte. Väga palju sõltub ka sellest, kuidas kulgeb operatsioonist taastumine ja kas Albert suudab veel väga kiiresti joosta.



Ent millest triatleet veel unistab? «Unistused on suured ja sinised. Aga olen alati öelnud, et minu soov oleks paremaks saada. Kui jalg saab heasse korda, siis hakkan Londoni olümpiale pürgima, kui ei saa, siis peab asjad ümber vaatama,» sõnas ta.

Tagasi üles