Ajavahe muudab suusatajate OMi sõidud keerukaks

Andrus Veerpalu on koos koondisekaaslastega võtnud ajavahega kohanemiseks appi vajalikud abinõud ning reisib võistluspaika kümme päeva enne starti. Foto: Raigo Pajula

Kui triatleet Marko Albert kolm aastat tagasi Pekingi MK-etapile läks, ei suutnud ta kuidagi ajavahega kohaneda. Nii avastaski ta võistluspäeva hommikul, et on kaks tundi sisse maganud. Kuidas sellist olukorda vältida? Kuidas ajavahega kohaneda?

Albert sai valusa kogemuse. Võistluse ajal oli ta piltlikult öeldes täiesti lennuvõimetu. Nagu ta ise ütles, «rapsis ja rapsis, aga kuhugi ei jõudnud». Enesetunne olevat ka olnud selline, nagu viibinuks ta helesinise vati sees.

Ja tulemus? Sellest ei soovinud Albert rääkida. Küll aga nentis, et oli saadud kogemuse üle õnnelik. Ta õppis sellest palju. Mis kõige olulisem: nüüd ta teab, et idasse ei maksa nii vähese ettevalmistusajaga sõita. Toona jõudis ta võistluspaika kolm päeva enne starti.

Kõik need päevad tundis ta end väsinult, loiult ja ebamugavalt.

Nõrgad sportlased

Üldiselt öeldaksegi, et läände sõita on tunduvalt lihtsam kui itta.  «Kanadas ja Ameerikas olen saanud ka nii, et sõidan neljapäeval kohale ja pühapäeval suudan väga hea võistluse teha. See sõltub täiesti võistluspaigast,» nentis Albert.

Vähem kui kahe kuu pärast sõidab Kanadasse ka Eesti suusakoondis. Kõik peab viimseni paigas olema. Nii ka ajavahega kohanemine. Sest nagu ütles doktor Mihkel Mardna, valearvestus pärsib väga tugevalt sportlase hilisemaid tulemusi.

Kõige hullem on see, kui sportlane on öösiti ärkvel ja päeval tahab magada. Ehk siis: ta ei suudagi ajavahega kohaneda. Õnneks on selliseid juhtumeid tavapraktikas siiski suhteliselt vähe.

Koondise peatreener Mati Alaver tsiteeris siinkohal N Liidu koondise endist peatreenerit Viktor Ivanovi, kes on öelnud kuldsed sõnad: «Aklimatiseerumist kui nähtust pole olemas, on vaid nõrgad sportlased.»

Väidetavalt sõltub kohanemiseks kuluv aeg sportlase seisundist. Näiteks Salt Lake City olümpiale sõitis Andrus Veerpalu kuus päeva enne põhistarti. Ja tulemus? Hõbe ja kuld.

Mida paremas seisundis on sportlane, seda kiiremini ta uute tingimustega kohaneb.

Kaks varianti

Üldjuhul on tavapraktika siiski selline, et ühele tunnile kulub üks päev. Vancouveriga on ajavahe kümme tundi. Ehk siis – sportlased peaksid kohale sõitma kümme päeva enne starti.

Täpselt seda mudelit järgivad Andrus Veerpalu ja Jaak Mae, kes sõidavad kohale 18. veebruaril. Meeste põhidistantsini, 50 kilomeetri klassikasõiduni jääb siis kümme päeva. Teatesõiduni aga kuus päeva.

Aivar Rehemaa sõidab võistluspaika 10. veebruaril ehk siis vaid viis päeva enne esimest starti. Alaveri sõnul on see siiski hoolikalt läbi mõeldud valik, sest Rehemaa põhidistantsid algavad kümme päeva pärast kohalejõudmist. «Suusavahetusega sõiduks peaks ta juba kohanenud olema,» selgitas Alaver. Sprindikoondis seevastu sõidab võistluspaika üksteist päeva enne starti. Kristina Šmigun-Vähi täpne ärasõidukuupäev on aga veel lahtine.

Kui enamik suusakoondislasi sõidab Vancouverisse kümne-üheteistpäevase varuga, siis ujujad seda endale lubada ei saa. Näiteks Euroopa lühiraja meistrivõistlustele Istanbuli tulid USAs tudeerivad Martin Liivamägi ja Martti Aljand vaid päev enne starti.

Ometi suutsid mõlemad korralikud Eesti rekordiparandused teha ja ei piirdunud üksnes eelujumisega.

«Neil polnud siis aega aklimatiseerumise murede peale mõeldagi. Kõik käis nii kiiresti,» selgitas Eesti ujumiskoondise peatreener Riho Aljand.

Enamasti ongi kaugematele võistlustele minnes kaks valikut – kas jõuda kohale vahetult enne võistlust või aegsasti ja ajavahega kohaneda. Marko Albert eelistab võimaluse korral viimast varianti.

«Aastatega on ajavahega kohanemine muutunud. Alguses kulus vähemalt kümme päeva, enne kui end normaalselt tundma hakkasin. Aga nüüd on see periood viiele päevale vähenenud,» nentis Albert.

Selleks et ajavahega kiiremini kohaneda, on tippsportlased kõiksuguseid nippe kasutusele võtnud. Mardna sõnul on kõige tavalisem, et juhul kui sihtpunkti jõudes on seal päev, siis tehakse kerge treening või üritatakse muudmoodi õhtuni üleval püsida. Nii saadakse öö ja päeva rütm kiiremini ja paremini tööle.

Lisaks sellele soovitatakse juba nädal enne lendu paari tunni võrra nihutada magamamineku ja ülestõusmise aega. Kui tarvis, siis võetakse kasutusele ka aine nimega melato­niin, mida soovitatakse juba enne lendu kasutama hakata. Seda kasutatakse unehäirete ja ajavahestressi ravis.

Juhul kui kõik need abinõud siiski tulemust ei anna, siis kasutavad sportlased unerohtu. Seda tuleb siiski üsna harva ette. «Sportlastel on ajavahega kohanemine palju lihtsam kui abipersonalil. Nende seas on hoopis rohkem abivajajaid,» sõnas Mardna.

Suusakoondise õppetund

Kui Eesti suusakoondis sõidab võistluspaika keskmiselt kümme-üksteist päeva enne starti, siis nii mõnegi riigi esindus on valinud hoopis vastupidise tee.

Näiteks Saksamaa suusakoondis osaleb ka Canmori MK-etapil Kanadas. Seega jõuavad nad võistluspaika veebruari esimesel nädalal. Olümpiamängude esimese alani jääb sealt aga umbes kaks nädalat. «Nende psüühika peaks sellega ära väsima,» avaldas Alaver.

Vähemalt eestlastele mõjuks see peatreeneri sõnul halvavalt. 1995. aastal viibisid eestlased enne Thunder Bay maailmameistrivõistlusi seal läheduses ka laagris. Selleks ajaks, kui esimene start anti, olid eestlased juba kolm nädalat kodunt ära olnud.

«Pärast esimest starti küsiti minult, millal ärasõidulennuki aeg on. Mitte mis kuupäeval me ära lendame, vaid mis kell,» tõi Alaver näite. «Võib-olla teised saavad nii kaua ära olla, aga vanemad mehed, kellel on pere kodus, need ei saaks iialgi nii kaua võistlustel olla. See hakkab vaimule mõjuma.» (PM)