Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Juuli lõpus esimest turniirivõitu tähistanud Eesti naisjalgpallurid ei teeni rohelisel murul rassides sentigi raha, vutt on neile eelkõige lemmikharrastus, mille nimel nõustutakse paljustki loobuma.
«Kes võidab? Meie!» hüüdsid Eesti jalgpallipiigad enne Balti turniiri otsustavat mängu Leeduga. Ning näitasid rünnakulusti, mida meeste heitlustes näeb haruharva.
Hokitulemus jäi sündimata vaid ebatäpsete löökide tõttu. Pooletunnise rassimise järel kaotas Eesti 0:1, kuid püssi põõsasse ei visatud. Lõpuks rõõmustas 2000. ja 2002. aastal Eesti parimaks jalgpalluriks valitud Anastasia Morkovkina tribüünile kogunenud sadat häälekat pealtvaatajat kauni pommlöögiga.
Napsu ei võta
Lõpptulemus 1:1 rahuldas Eestit, sest 4:0 paremus lätlaste üle jättis esikoha Maarjamaale. Kümme aastat tegutsenud rahvusnaiskonnale oli see esimene turniirivõit. «Naabrite vastu põhjas ja idas me ei saa, seda rõõmustavam, et oleme parimad Baltikumis,» tõdes peatreener Jüri Saar.
Sarnaselt Eesti meeste koondise juhendaja Arno Pijpersiga, kes lisaks rahvusmeeskonnale treenib Tallinna FC Florat, istub ka Saar kahel toolil - tema taktikepi all veeretavad palli Pärnu jalgpalliklubi tüdrukud.
Esimesed mängud pidas Eesti koondis 1993. aastal, nurgakivi asetati pisut varem. «Tänase võistkonna väravavahi Elis Meetua isa tuli minu juurde ja ütles: mul plika onglöörib tuhat korda, võiks ju trenni võtta! Nii paningi tiimi kokku. Lapsevanemate seas oli huvilisi palju, võtsin ka oma tütre kampa,» meenutas Saar Pärnu klubi sündi.
Naiskondi tekkis toona nagu seeni pärast vihma: «Tasuta välisvõistlused meelitasid - ühtäkki oli meil väga palju treenereid. Tänaseks pole neist midagi kuulda, ju leidsid mehed parema äri.»
Tulihingelisemad vutitüdrukud mängivad seevastu tänaseni. «Tore punt, tüdrukud on korralikud: ei joo ega suitseta,» tõdes Saar.
Treeningutele tõttavad piigad ennastohverdavalt. «Mõnikord pean isiklikel põhjustel harjutuskorra ära jätma, siis saan tüdrukutelt peapesu,» nentis Saar.
Klubides harjutavad neiud kaks-kolm korda nädalas, koondise ühistreeninguid ei peeta. «Treener helistab paar päeva enne kohtumist ja ütleb: paki asjad, sõidame Rootsi,» selgitas ründaja Ave Pajo.
Lisaks omavahelistele jõukatsumistele pakutakse lahinguid meestelegi. «Pärnu jalgpallitüdrukud kohtuvad kord aastas judokoondisega, hooaja ava- ja lõpuüritusel mängime võimumeeste klubiga FC Toompea,» rääkis Saar. «Need on tõsised matshid.»
Padar ohtlik vastane
Judokatest olevat kõige ohtlikum vastane lõõpsaate «Wremja» koomik Martin Padar. «Väljakul ta nalja ei mõista. Kui Indrek Pertelson ja Aleksei Budõlin mängivad korrektselt, siis Padar taob jalgadesse - tüdrukud kardavad teda,» tõdes Saar.
Paar aastat tagasi kohtuti ka orienteerujatega. «Siis pidime mängu katkestama, sest poisid ründasid liiga jõhkralt. Kuid üldiselt on need kohtumised toredaks vahelduseks.»
Õnnetusi juhtub ka naistevahelistes duellides. Mängus Leeduga sai vigastada staaikas koondislane Andra Karpin, kuulsa jalgpalluri Valeri Karpini nimekaim. Keskkaitsjale lendas pall ootamatult näkku, jooksurajale kosuma sammunud tüdruk minestas. Kiirabi sõidutas ta haiglasse.
Karmid vahejuhtumid ei peleta tüdrukuid jalgpallist eemale, nende südikus on pälvinud ka rahvusvahelist tähelepanu. «Üks Moskva klubi üritas Morkovkinat kuus-seitse aastat oma ridadesse meelitada, kuid ta pidanuks võtma Venemaa kodakondsuse. Tüdruk loobus,» rääkis Saar.
Morkovkinast huvitusid ka mitmed Soome klubid, samuti on põhjanaabritelt pakkumisi saanud Elis Meetua, peatreeneri tütar Heleri ja Ingrid Pihela. Võimalikke üleminekusummasid ei osanud Pärnu jalgpalliklubi president Helmut Hunt nimetada.
«Võrreldes meeste jalgpallis ringleva rahaga on summad olematud,» tõdes ta. «Eelkõige peab välisklubi pakkuma hea töökoha, palga ja korteri.»
Eestis mängijatele samaväärseid tingimusi luua ei suudeta. Pärnu jalgpalliklubi tasub spordibaaside kasutamise ja varustuse eest, Eesti meistrivõistluste välismängudel saavad tüdrukud päevaraha. Samuti ei pea nad tasuma treeningumaksu.
Tallinna FC Floras tuleb neidudel aga maksta kuus 100 krooni. «Raha kulub saalide üürimiseks ja võistlusreisideks,» selgitas Eesti koondise kunagine väravavaht Maaren Olander. «Vutt on lihtsalt tore sportlik tegevus.»
Maailma juhtivas naistejalgpalliriigis USAs loodi planeedi esimene õrnema soo profiliiga alles 2001. aastal, jalgpalli sünnimaal Inglismaal tehakse sarnase liigaga algust tänavu. Sealne jalgpalliliit kohustas klubisid võtma naistevõistkonnad oma tiiva alla.
Naiste vuti kirgliku edendaja Mart Tarmaku sõnul Eestis nii suurejoonelisi plaani ei peeta. «Raske uskuda, et meil võiks kunagi tegutseda naiste profiliiga,» ütles ta.
Eesti koondis Balti turniiril
Elis Meetua (1979) Hesburgeri müüja; Ingela Viks (1984) lõpetas gümnaasiumi; Andra Karpin (1979) kodune; Heleri Saar (1979) Jeans Sporti müüja; Anna Vaher (1979) kodune; Inna Dubrovina (1975) kokk; Kaire Palmaru (1984) lõpetas gümnaasiumi; Kätlin Hein (1985) õpilane; Kaidi Jekimova (1979) õmbleja; Ave Pajo (1984) lõpetas gümnaasiumi; Anastasia Morkovkina (1981) üliõpilane; Maria Karsetskaja (1976) töötab pangas; Angela Onno (1985) õpilane; Gerlin Naisson (1978) Adidase kaupluse juhataja; Teele Korakova (1985) õpilane; Evelin Harjakas (1985) õpilane; Nele Nittim (1985) õpilane; Reelika Vaher (1978) töötab pangas; Merli Kaljuve (1984) õpilane; Annika Tikk (1980) politseinik.
Andres Must
sport@postimees.ee