Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kergejõustiku maailmameistrivõistlustel hõbemedali teeninud Andrus Värnik, kes jaksas kurbust ja masendust põhjustanud altminekud üle elada, naudib sportlaskarjääri suurimat kordaminekut täiel rinnal.
Võtnud eile pärastlõunal Tallinna lennujaamas õnnitlused vastu, märkis Värnik, et temas on tallel ohtralt jõudu. «Olen praegu väsinud, aga kui tahate, võin kas või kohe hakata viskama,» lausus ta muheldes.
Eesti MMil medaliriikide sekka tõstnut õnnitlesid ema, sõbrad, pikaajaline treener Toomas Merila, valitsus- ja spordiametnikud, pöidlahoidjad. Päevakangelane tänas vastutulijaid ja avaldas imestust, et neid nii palju saabus. «Lootsin, et kui tuleb 10-15 inimest, oleks tore,» lausus ta.
Üksi tippu ei jõua
25-aastane kergejõustiklane tänas ka treenereid Toomas Merilat ja Heino Puustet. Merila juhendas teda 1998. aastast tänavuse suveni. Puuste nõustus odameest aitama raskel ajal, kui tehniline viga segas MMi normi täitmist ja eneseusk kippus kaduma.
«Tegime koos Toomas Merilaga suure töö, aga üksi poleks ma medalit ära toonud, appi tuli Heino Puuste,» lausus ta ja lisas pärast hetkelist pausi: «Ainult üksi ja oma peaga ei saavuta sellist tulemust ja nii kõrget kohta.»
Enne päevakangelase saabumist näitas Värniku koduklubi Võru Lõunalõvi tegevjuht Heini Allikvee 2000. aasta Sydney olümpia järel koostatud nelja-aastast ettevalmistusprojekti, mille eesmärgiks seati saada 2004. aasta suvel Ateena olümpiamängudel medal.
2001. aasta Edmontoni MM-võistlustel tahtis Värnik jõuda lõppvõistlusele ja visata 84-85 meetrit. Laeks jäi 80.83 ja ta loobus viletsa vormi tõttu Kanadasse sõitmisest.
Järgmisel hooajal plaanis Värnik jõuda EM-võistlustel Münchenis kaheksa parema hulka, visata 85-86 meetrit ja püstitada ühtlasi Eesti rekord. Ta viskas juunis 85.10 ja seejärel riigi tippmargi 85.47, kuid EMil piirdus etteaste eelringiga.
Tänavuseks hooajaks oli Värniku sihikul MM-võistluste esikuuiku koht ja 86-87 meetrit. Hooaeg kulges raskelt ja valuliselt, kuid heitmata meelt, viskas ta kõigepealt Eesti rekordi 87.83 ja seejärel ületas mäekõrguselt plaani ka MMil.
«Elu käib ikka sinka-vonka, üles ja alla,» lausus odamees. «Kui kukud alla, oled kurb. Higi, pisarad ja masendus, aga alla ei anna. Positiivsed inimesed aitasid tasakaalu leida. Lõpuks maitsed ühel päeval edu vilju ja rõõmustad. Praegu naudin hetke. Minu rõõm on ka teiste rõõm.»
Reedel võistleb Värnik Berliinis Kuldliiga etapil ja järgmisel nädalavahetusel Grand Prix finaalis.
Meelsasti näitaks ta oma viskeid ka kodupublikule. Pärast puhkust käivitub olümpiaks valmistumine.
«Noored teevad kõvasti tööd ja astuvad jõuliselt esile,» hindas Värnik odaviske hetkeseisu. «Mehed, kes aastaid töötanud ja medaleid võitnud, hakkavad väsima.»
Ta tahab näha vaeva tehnilise soorituse parandamisel, mis nõuab aega, järjepidevust ja kannatlikkust. «Palju sõltub sportlasest, treenerist, sponsoritest, abilistest. Mul on võimalus olemas, ei tohi alla anda. Usun endasse, tahan kõvasti treenida,» rääkis ta.
Puuste, kelle põhitöö on perefirmas, ei osanud pärast Värniku kordaminekut öelda, kas tal on võimalik jätkata Eesti rekordimehe juhendamist. Ta oli andnud lubaduse aidata MM-võistluste lõpuni.
«Tahaks Heinoga edasi töötada, tal on odapeensuste märkamiseks hea silm. Rohkem ei oska aga edasise kohta midagi öelda,» lausus odamees.
Pürgib Noole jälgedes
Värnikule on sportlasena suureks eeskujuks olnud kümnevõistluse olümpiavõitja Erki Nool, kes on nagu temagi pärit Võrumaalt.
«Erki on toonud tiitlivõistlustelt üheksa medalit. Ta tahab veel kõvasti teha, aga keegi peab tema trooni üle võtma. Ma ei väida, et mina olen see mees, kes selle võtab, aga esimene medal on käes,» lausus MMi hõbedamees.