Rein Taaramäe: s***, veri ja lilled 2009

Rein Taaramäe

FOTO: SCANPIX

Tahtsin hästi esineda märtsis Pariisi–Nizza velotuuril, kuid olin liiga palju treeninud. Enne Pariisi–Nizzat tegin 16 starti ja kihutasid igal võidusõidul nagu hull. Tahtsin endale ja meeskonnale midagi tõestada.


Lisaks segas vett veel Cofidise treener, kes soovitas pidevalt intensiivselt treenida. Ta pole ise kunagi tippsporti teinud, vaid on tarkused omandanud raamatust. Tal on väga palju õppida.



Pariisil–Nizzal sain justkui labidaga pähe. Võime ja jõud pingutada kadusid täielikult. Parim näide on viimane, kaheksas päev. Etapp oli mägine, kuid lühike (130 km). Esimese, kümnekilomeetrise tõusu peal ründas Alberto Contador. Mul polnud probleemi talle tuulde võtta ja koos üles rühkida.



Ühtäkki tundsin, et jõud kaob. Jäin maha ja peagrupp möödus minust nagu piimanaisest. Tuuri lõppedes tegin treeningutes olulisi muudatusi.



Hakkasin puhkama iga kolme-nelja päeva tagant. Võidusõitude järel koguni kaks päeva järjest. Vähem tähtsatel jõuproovidel ei liigutanud lillegi. Pärast igat tähtsat sõitu tegin korraliku puhkeperioodi. Näiteks pärast Pariisi–Nizzat tegin üheksa päeva jooksul vaid kolm trenni. Aitäh tarkade nõuannete eest ütlen Jaan Kirsipuule.



Romandia tuuri kokkuvõttes saadud kolmandat kohta pean selle hooaja parimaks tulemuseks. Siiski juhtus seal suur apsakas, mida pole suutnud siiani seedida. Kuidas sain nii loll olla, et neljanda ehk raskeima etapi võidu lihtsalt maha mängisin?



Kaks kilomeetrit enne finišit hoidsin end Roman Kreuzigeri ja Vladimir Karpetsi tuulde. Hetk hiljem hakkas Karpets äkitselt Kreuzigeriga vahet sisse jätma. Arvasin, et Karpets kavaldab. Kui vahe juba liiga pikk oli, taipasin, et ta oli kabi (loe: omadega läbi). Mõtlesin, mida kuradit ma tegin!?



Üritasin Kreuzigeri iga hinna eest kätte saada, kuid sada meetrit jäi vajaka. Pärast finišit ei suutnud uskuda, kui lolli lükke ma tegin. Esiteks, Karpets on suur, 190 cm pikk Vene karu, kes on nagu aeglane kraanaauto. Tõsine diisel. Isegi pea pööramisele kulub tal kolm sekundit. Mida ma kartsin? Oleksin ta alistanud ka ühe jalaga. Ka Kreuziger on nõrk sprinter



Tänavu läbisin esimese suurtuuri – Vuelta. Mul õnnestus särada üheksandal etapil, kus arvasin veel viimasel tõusul, et võidan. Mägi oli 3,5 km pikk ja väga järsk, eriti viimased 2,5 km (15–20 protsenti). Viljandi Kõrgemäe tõus on sama järsk, kuid 150 m.



Ründasin tõusu jalamil. Arvestasin, et panen kaks kilomeetrit täiega, sest viimane kilomeeter tõuseb paberite järgi keskmiselt neli protsenti ning seal saab puhata. Pärast jääb veel poolteist kilomeetrit laskumist ja 500 m siledat.



Kiirendasin ja kõik mehed jäid ükshaaval maha. Kui tuli silt, et lõpuni jääb kilomeeter, vaatasin oma suureks üllatuseks, et tee läheb ikka ülesmäge. Mootor hakkas kokku jooksma ja kui 400 m enne tõusu lõppu järgnevad minust mööda tuhisesid, jäin suurest pettumusest sootuks seisma.



Hiljem lugesin internetist, et etapi võitjal Cesar Velosol oli taga 27 kassettiga hammasrattad nagu mul, kuid ees väike hammakas 32. Minul oli see 39. Tohutu vahe. Mõtlesin juba sõidu ajal, et nii jube kangutamine pole normaal­ne. Sõit meenutas jõutreeningut.



Olen pahane meeskonna kogenud mehaanikute peale, kes ei taibanud ette väiksemat hammasratast panna. Võit jäi nende apsu taha.



Kokkuvõte Cofidise profi Rein Taaramäe blogis avaldatud ebaõnnestumistest.
Tagasi üles