Aljand: poole vinnaga ei soovinud ma asju teha

8. juuli 1985 - ujuja Triin Aljand. Foto: Mihkel Maripuu

Kahe viimase aasta Eesti parim naissportlane ravis tänavu kevadel ja suvel kannatlikult vigastust ja alustas augustis Kurgjärvel ettevalmistust talve hakul toimuvaks lühirajaujumise EMiks. Õige varsti mõistis ta, et karjääri jooksul erinevaid vigastusi talunud ja tippspordist kulunud keha ei pea koormustele vastu. Temas hakkas üha tugevamini idanema mõte, et tippspordiga on ilmselt kõik.

Eile pärastlõunaks kokkukutsutud pressikonverentsil teatas 28-aastane sportlane, et lõpetab tippspordi. «Tipptasemel treeningul ja enda jaoks treenimisel on väga suur vahe. Kergemalt harjutades peavad nõrgad kohad vastu, kuid maksimaalselt pingutades löövad vanad vigastused välja,» põhjendas ta oma otsust. «Viimaste aastate jooksul olen pidanud tegema treeningutel väga palju kompromisse ja seepärast on loobumisotsuse langetamine olnud pikem protsess. Üleöö pole midagi juhtunud.»

Aljand lisas, et teda ei rahuldaks see, kui ta ujuks tiitlivõistluste poolfinaalis, vaid ta soovis ka tänavu võita EMilt medali. Paraku ei näe ta selleks võimalust: «Poole vinnaga ei soovi ma asju teha.»

Triin Aljand, oled osalenud paljudel suurvõistlustel ja pingega ilmselt harjunud. Kas pressikonverentsil laua taha istudes tundsid suurt ärevust või võttis juba langetatud otsus pinged maha?

Kuna loobumisotsus oli juba tehtud, võttis see ka pinged maha. Aga ärevus on ikka sees, kui pead välja ütlema otsuse ja see on lõplik. Kartsin, et hakkan siin pisaraid valama, aga hetked möödusid härdalt, kuid hoidsin end koos.

Nii tõsise otsuse langetamine nõudis ilmselt palju unetuid öid. Kas kodus voodis väherdes ja asjade peale mõteldes tulid pisarad silma?

Pisarad tulid siis, kui rääkisin oma otsusest Eesti Ujumisliidu presidendiga ja vanematega. Nendel hetkedel avasin end oma lähedastele rohkem, ja siis oli hinges väga kurb tunne.

Rääkisid, et sinus oli endiselt tahe, kuid samas said aru, et organism ei luba enam soovitud tasemel pingutada. Kuidas sa sundisid end olukorras, kus kuklas toksis pidevalt mõte võimalikust loobumisest, jätkuvalt tugevalt treenima?

Kui olin otsustanud, et üritan veel kord võita tiitlivõistluste medalit, siis ma enam ei mõtelnud, kas teen nii või naa. Proovisin treenida sajaprotsendiliselt ja täie pingega. Paraku sain varsti aru, et asjad ei lähe päris nii, nagu soovin.

Kuigi ujujakarjäär sai läbi, ei jää sa niisama konutama, vaid asud tööle rahvusvahelisse ujumiskeskusesse Türgis Ankaras. Uus eneseteostuse võimalus tekkis sul väga kiiresti.

Minu elukaaslane Peter Mankoc sai seal peatreeneri koha ja seepärast oleksin sportlasena läinud sinna nagunii. Treeneriks saamine tuli nii äkki, et mul pole veel isegi lepingut allkirjastatud. Praegu lähen küll tööle Türki, kuid loodan kunagi naasta ka Eestisse ja aidata siinset ujumist.   

Millise tundega oled sa pärast loobumisotsuse langetamist basseinis ujunud?

Pärast otsuse langetamist olen käinud jõusaalis, kuid basseini pole sattunud. Aga olen kindel, et enda lõbuks ujun ma edasi. Armastan sporti, muidu poleks ma selle juures nii kaua olnud.  

Oled võitnud tiitlivõistlustelt viis medalit. Milline neist on sinu jaoks kõige armsam?

Pika rajaga basseinis võidetud EM-hõbe. Olen tugevam lühikese rajaga basseinis, seepärast teadsin, et mul on pikal rajal medalile jõudmine tunduvalt raskem. Kui selle kätte sain, olin saavutatu üle väga uhke.

Vaieldamatult on sul põhjust tunda uhkust kogu oma karjääri üle. Aga ikkagi – kas midagi jääb hinge kripeldama?

Ma püüan nii mitte mõtelda, pigem vaatan oma saavutuste peale positiivselt. Lõpetasin ujumise hetkel, kui mu keha oli viidud viimase piirini. Järelikult olid need saavutused minu jaoks maksimaalsed. Alati võib mõtelda, et kui polnuks seda või teist vigastust, aga … nii ei saaks ju elada. Kergem on elada endaga rahus.

Tipptasemel ujumine tähendab ränkraskeid treeninguid. Milline on sinu sõnum neile noortele, kes seisavad alles oma tee alguses – kas sellisel meeletul pingutamisel on üldse mõtet?

Olen saanud ujumisest nii palju muid elutarkusi. Kindlasti peab ujumises tippu pürgija taluma rutiini ja jääma kangekaelselt oma asja juurde. Aga ma arvan, et see kõik tasub end ära ja elu näitas, et tasus ka minu puhul. Seepärast ei kahetse ma oma karjääris midagi. Kindlasti tuleb hoiduda vigastatuna ujumisest ja treenimisest. Mina olen seda teinud väga palju ja ilmselt seepärast lõidki mul praegu vanad traumad uuesti välja. Targem on vigastused välja ravida ja alles siis sporti naasta.

Nagu näha, saab sportlane piisavalt targaks alles siis, kui karjäär läbi.

Paratamatult see nii ongi.

Kujutan ette, et päevast päeva varahommikul basseini hüpata ja kilomeetrite kaupa vett mõõta võib ühel hetkel tekitada tohutut tülgastust.  

Neid hetki tuleb kindlasti ette. Aga selleks, et jõuda parimate tulemuste ja ilusate momentideni, tuleb rutiinist läbi käia ja raskustest üle saada. Kui suudad selle kõik läbi teha, tasub see end ära.

Kuigi olid aastaid Eesti mõistes tipus, jõudsid tiitlivõistluste medaliteni alles küpsemas sportlaseas.
 
Ma ei arva, et olin hullult andekas, pigem on tulemused saavutatud õudselt raske tööga. Aga olin ka aeglasema arenguga, seepärast tänan vanemaid, et nad sundisid mind spordi juurde jääma ja sellest kasvavad viljad ära ootama. Noorena tuli mind sundida – olin tavaline laps, kes ei viitsinud trenni teha. Umbes 16-aastaselt jõudis kohale, et oleks vaja töötada ja enda jaoks trenni teha.

Ilmselt aitas sinu arengule palju kaasa ka USAsse õppima ja treenima asumine. Sellel ajal ei tulnud küll tipptulemusi, kuid see andis tulevikuks väga palju juurde.

Keskkooli lõpus tundsin, et Eestis polnud enam võimalik edasi minna ja areneda. Seepärast näis USAsse minek ainuvõimalik lahendus, mis süstis minusse palju motivatsiooni ja tahet. Usun, et tänu sellele ma üldse pärast ülikooli lõpetamist ujujana jätkasin. Ülikoolis oldud aastat tagasid baasi, et hiljem midagi saavutada.

Järelikult suutsid karjääri jooksul langetada õigeid otsuseid – valida treenereid ja treeninguteks sobivat keskkonda.

Erinevate treeneritega töötades võtsin neilt just selle osa, mis minu jaoks toimis. See aitas mind edasi.

Sinu suur toetaja on kihlatu Peter Mankoc. Kas tema kui endine tippujuja püüdis sind keelitada ujumises jätkama?

Peter nägi, et olen võimeline veel midagi saavutama, ja püüdis mind ergutada jätkama. Aga nüüd, kui otsus tehtud, toetab ta mind muidugi täielikult.

Tal on põhjust rõõmustada – nüüd võib ju juba järeltulijatele mõtelda.

No nii kaugele pole me veel mõelnud, võtame ikka ühe asja korraga. Kõigepealt töö Türgis ja siis vaatab, mis edasi saab.  

Triin Aljandi karjääri tähised – medalivõidud, treenerid, suurvõistlused, rekordid

Sündinud 8. juulil 1985

•    1992. aastal alustas koos kaksikõe Beritiga ujumis­treeninguid. Esimene treener oli tüdrukute isa Riho Aljand. Seejärel võttis treenimise üle Hilju Lillo.

•    1997. aastal sai Aljandi juhendajaks tema tädi, endine tippujuja Kaire Indrikson.

•    2002. aastal läks ta tagasi isa Riho treeningugruppi.

•    2003. aastal saavutas Aljand Barcelona MMil 50 meetri liblikujumises 15. koha.

•    2004. aasta Ateena olümpial oli Aljand  50 m vabaujumises 26. kohal.

•    2005. aastal püstitas Aljand  Montreali MMil 50 meetri liblikujumises Eesti rekordi ja sai 15. koha. Samal aastal asus õppima USAsse Texase A&M Ülikooli turismi ja hotellinduse erialal ning sai treeneriks Steve Bultmanni

•    2007. aastal pidi Aljand Melbourne’is toimunud MMil 50 meetri liblikujumises leppima 21. kohaga.

•    2008. aastal püstitas ta Pekingi olümpial 100 meetri liblikujumises Eesti rekordi, kuid sellest piisas vaid 32. koha jagamiseks. 50 meetri vabaltujumises oli ta 21. ja poole pikemal maal 33. kohal. Samal aastal oli ta esimest korda lähedal tiitlivõistluste medalile – Rijekas peetud lühirajaujumise EMil oli ta 50 meetri liblikujumises neljas. Medalist jäi puudu vaid kaks sajandikku…  50 meetri vabaujumises pääses ta samuti finaali, kus leppis 7. kohaga.

•    2009. aasta Rooma MMil püstitas Aljand 100 meetri liblikujumises Eesti rekordi, kuid sellest piisas vaid 23. kohaks. 50 meetri liblikujumises jõudis ta poolfinaali ja saavutas lõpuks 14. koha. Samal aastal lõpetas õpingud USAs. Järgmised kolm aastat harjutas Aljand itaallase Andrea de Nino ja sloveeni Dimitrij Mancevici näpunäidete järgi.

•    2010. aasta algas tõelise katsumusega: veebruaris tabas teda näolihaste halvatus, millest paranemine võttis palju aega. Vaatamata sellele jõudis Aljand oma karjääri esimeses tiitlivõistluste medalini. Eindhovenis peetud lühirajaujumise EMil võitis ta 50 meetri liblikujumises pronksi.

•    2011. aasta oli veelgi edukam. Szczecinis peetud lühiraja EMil võitis ta 50 meetri liblikujumises hõbeda ja 50 meetri vabaujumises pronksi. Aasta lõpus valiti ta Eesti parimaks naissportlaseks.

•    2012. aastal võitis ta oma ainsa medali pikas basseinis. Debrecenis toimunud EMil sai ta 50 meetri liblikujumises hõbeda. Lühiraja EMilt võitis ta samal aastal 50 meetri vabaujumises hõbeda. Karjääri kolmandal olümpial Londonis ei õnnestunud tal aga kõrgete kohtade eest võidelda. 50 meetri vabaujumises oli ta 19. ja 100 m liblikujumises 35. Lühiraja MMil Istanbulis jõudis ta 50 meetri liblikujumises finaali, kus pidi leppima 8. kohaga. Aasta lõpus valiti Aljand teist aastat järjest Eesti parimaks naissportlaseks.

•    2013. aasta alguses vigastas ta jalga ja käis kahel lõikusel. Kogu kevad ja suvi kulusid traumast taastumiseks. Oli siiski ka positiivset: suvel kihlus ta oma kauaaegse elukaaslase, Sloveenia tippujuja Peter Mankociga. 18. septembril teatas ta aga karjääri lõpetamisest.