Noorrattureilt võib oodata pauku

Liisi Rist. Foto: Jaan Martinson

Eesti maanteesõit elab häid aegu – staaridele, kel parimad päevad alles ees, on juba tulemas mantlipärijaid.

«Kui ratturite järelkasvust mõni paugutama hakkab, siis tuleb pauk püssist, mitte luuavarrest,» kirjeldas maanteesõidu olukorda Eesti Jalgratturite Liidu peasekretär Urmas Karlson. «Meil on  juunioride ja U23 vanuseklassis kõva konkurents ja lai valik – leidub nii mägede mehi kui sprintereid, kellest võiks tulevikus asja saada.»  

Eesti rattasport elab häid aegu. Tõsi, medaleid, nagu Aavo Pikkuusi aegadel, pole viimasel ajal tulnud, pole ka kümneid profivõite aastas, mida tõid Jaan Kirsipuu, Andrus Aug, Janek Tombak ja Lauri Aus, kuid optimismiks on põhjust. Meie kolmel eliitprofil – Tanel Kangertil, Rein Taaramäel, kui tervise korda saab, ja Gert Jõeäärel – on parimad päevad veel ees, Alo Jakin ja Mihkel Räim pedaalivad profina aste allpool, juuniorid kasvavad peale, paar neidu üritavad pärida Grete Treieri mantlit. Mis kogu seltskonda ühendab, on pühendumus – elatakse-võisteldakse piiri taga, tehakse sporti täiega ning eesmärgiga jõuda nii kaugele, kui võimed lubavad.

Itaalia klubis Michela Fanini leiba teeniv Liisi Rist kirjeldab noorprofi elu kui aastaringset treening- ja võistluslaagris viibimist. «Elame Lucca lähedal, tiimi üüritud majas, kes kolmekesi, kes kahekesi toas. Ise teeme süüa. Kokkamistoimkonnas ollakse järjestikku, üksi või paarikaupa, ülejäänud hoiavad köögi ja maja korras. Paar korda aastas saan koju...»

Pidev laagrielu võib tunduda piiratud, tüütu ja karm, kuid Rist tunnistab, et naudib seda elu, sest see viib loodetavasti sihile: teeb temast kõva ratturi. «Õnneks käime palju võistlemas, see lõhub rutiini,» räägib Rist, kes pikendas Michela Faniniga lepingut ja osales MMil naiskondlikus temposõidus.

Kahekümneselt pole lihtne minna võõrasse (keele)keskkonda, sulanduda ja hakkama saada. Rist: «Alul ei osanud itaalia keelt sootuks, treenerid aga inglise keelt ei räägi. Pusisime kuidagiviisi. Nüüd saan rattajutust kenasti aru, muu sõnavara täieneb samuti pidevalt.»

Samavõrd raske oli tulla Eestist, kus naisratturite üldine tase on kesine, ning hakata kohe maailma eliidiga võidu sõitma. «Pelgasin, kuidas profitasemel hakkama saan, aga juba esimene hooaeg, millega äärmiselt rahule jäin, näitas, et saan: suudan parimategagi sammu pidada, kestan grupis tempo ära. Kusjuures Michela Fanini on sobiv tiim, piisavalt väike, et saan häid starte. Suures naiskonnas võiks kalender kesiseks jääda,» selgitab Rist.

Karlsoni sõnul valmistub Audentes Eesti rattureid tulevaseks võõrleegionäri eluks hästi ette: «Noorelt minnakse Otepääle, kolitakse kodust välja. Kes vastu peab, on tugev nii vaimselt kui füüsiliselt, saab hakkama ka piiri taga.»

Itaalias toimuval MMil löövad U23 grupisõidus kaasa Kristian Neemela ja Peeter Tarvis. «Me pole kahel eelneval aastal ses vanuseklassis saanud sportlasi välja panna, kuid nüüd on seis üllatavalt hea, poisid on suurte sammudega arenenud,» rõõmustab Karl­son ning lisab, et paar tugevat sprinterit eesotsas Martin Laasiga jäid koju, sest MMi mägisel rajal pole neil lootust.

Juunioridest osalevad MMil vaid Kärolin Varblane ja Ekke-Kaur Vosman, kuid see ei peegelda tegelikku seisu, tõdeb Karlson. Kellel on terviseprobleemid, kes sprinter, aga üldiselt on Eesti meesjuuniorid kesk- ja lõunaeurooplastest arengus maas: «Olümpiapäevadel, kus osalevad 16-aastased ratturid, on paljud väljamaalased habetunud, meie poistel aga sai häälemurre äsja läbi.»

MMi rada on karm ja ohtlik

Itaalias Firenzes toimuva MMi grupisõidu rada on karm ja ohtlik, kinnitas trassi läbi sõitnud jalgrattateoreetik Urmas Karlson: «Võitlust tuleb palju ja hulk kukkumisi pole välistatud.»

Osa grupisõidust toimub Firenze ringil – mehed teevad näiteks kümme, naisjuuniorid viis tiiru –, kus on pikk ja lauge ning lühike ja järsk tõus, lisaks palju laskumisi.

«Stardist minnakse kuus kilomeetrit ülesmäge, kuid hooga, sest tõus pole järsk, siis teist sama palju alla,» kirjeldas Karlson rada. «Järgneb 800 meetrit pikk sein, kus tuleb tagumik sadulast tõsta. Ja seal tekivad probleemid. Tõusu eel on kurv, mis tähendab, et hooga ei saa üles minna. Kuna tee on kitsas, peavad grupis tagapool olevad kiiruse vaat et nulli pidurdama. Tekib kummipaela efekt – tagumised jäävad maha ning peavad esimestele järele jõudmiseks palju rohkem tööd tegema. Mis tähendab, et tõusu eel algab meeletu positsioonivõitlus.»

Karlsoni sõnul pole mahajäänutel tagant ette kihutamiseks eriti rohkem võimalusi kui teisele tõusule järgneval kolmekilomeetrisel tasamaal, sest laskumisedki on kitsad ja kurvilised: «Pärast tõusu spurtida pole lihtne. Ees sõidetakse 45, taga 65 km/h. Ka kõige tugevamad mägede mehed suudavad teha ehk paar-kolm pikka spurti ja on energiast tühjad. Tõsi, ka laskumistel võib riske võtta, kuid teed ääristavad puud ning muudavad sõidu äärmiselt ohtlikuks.»

Firenze rada olla selline, kus juhusel on suur osakaal, arvas Karlson: «Kui keegi ees käpuli paneb, võib juhtuda, et kukkumise taha jäänutel ongi sõit läbi.»

Grupisõidud algavad reedel, kui stardivad naisjuuniorid (82 km) ja U23 mehed (173 km). Laupäeval sõidavad naised (140 km) ja meesjuuniorid (140 km), pühapäeval mehed (272 km).