Sukles: praegune süsteem tekitab ebavõrdsust

Eesti Olümpiakomitee peasekretär Siim Sukles. Foto: Mihkel Maripuu

 EOK peasekretäri Siim Suklese sõnul ei tasu spordi ja kultuuri rahastamise erinevuste üle vaielda.

«Spordiklubides ja alaliitudes stipendiumide maksmine tähendab väga hallis tsoonis toimetamist, kus igaüks vaatab, kuidas saab üle nurga lasta. Loogiliselt võttes on ju selge, et töö eest tuleks maksta palka,» arutleb Eesti Olümpiakomitee peasekretär Siim Sukles möödunud nädalal maksu- ja tolliameti poolt tõstatatud spordiorganisatsioonides töötasude pähe makstavate stipendiumide teemal. Samas kinnitab ta, et mõistab hästi, miks Eesti spordis sellist süsteemi kasutatakse.

Kuidas aga vaidlusi tekitavast olukorrast välja tulla, selgub ilmselt tuleval nädalal, kui EOK kutsub kokku ümarlaua, kus osalevad ka rahandusministeerium ja kultuuriministeerium. Juhul kui praegusel kujul stipendiumi maksmine keelatakse, tuleb riigil leida spordi rahastamiseks uusi võimalusi – teisisõnu lisaraha.  

EOK peasekretär Siim Sukles, spordiklubides ja alaliitudes valitseb kerge paanikaga sarnanev teadmatus – mis siis ikkagi stipendiumide maksmisest saab ja millised oleksid praegusele süsteemile alternatiivid?

Lihtne on öelda, et stipendiumide maksmine pole õige, kuid alternatiivide leidmine on raske ülesanne. Teisalt on selge, et praegune süsteem toodab ebavõrdsust – näiteks spordiklubi massöörile makstakse stipendiumi, mõnes muus kohas töötava massööri eest tuleb aga tasuda makse. Selliseid ebavõrdsusi ei tohi tekkida.   

Samas valitseb kultuuri ja spordi vahel juba aastaid ebavõrdsus. Võtame näiteks riigieelarvest rahastatavad teatrid – neid võib ju võrrelda näiteks sportmängude meeskonnaga. Stipendiumide maksmise keelamine suurendaks ebavõrdsust veelgi ja alternatiivi puudumisel hukutaks see Eesti spordi.  

Kui hakata kultuuri ja sporti võrdlema, jõuame selle teemaga väga valesse kohta. See oleks mõttetu vaidlus.

Ma ei arva, et stipendiumide kadumine mõjuks Eesti spordile hukutavalt. Olen rääkinud paljude alaliitude juhtidega ja nad saavad aru, et praegune süsteem pole päris õige. Mulle meeldis Tartu Rocki korvpallimeeskonna juhi Andres Liinati ütlus, et sellisel juhul peaksid nad klubi eesmärgid üle vaatama ja tegema korrektiive.

Möödunud nädalal tuli EOK välja ettepanekuga kehtestada stipendiumide maksmisel piirmääraks 640 eurot kuus. Paraku tähendaks see seda, et spordiga seotud inimeste sissetulek väheneks ja poleks enam vastav tehtava tööga.

EOK tegi selle ettepaneku, et patiseisust välja pääseda. Tegelikult puudutaks piirmäärade kehtestamine vaid võistkonna­alade tippude tippe – nii umbes 50 inimest. Kuid samas on tõenäoline, et maksuametit ei rahuldaks ka selline süsteem. Neile lihtsalt ei meeldi maksuerisused.

Maksuameti käitumine näib kummalisena. Riik on ju ise loonud süsteemi, kus korvab stipendiumide maksmise võimalusega spordi alarahastamist, kuid maksuamet – riigiaparaadi üks osa – ähvardab klubisid maksunõuetega. Kui nad näevadki probleemi, tuleks see lahendada valitsuse tasandil, mitte spordiklubisid kiusates.

Maksuameti ülesanne on makse koguda ja kui nad näevad aukusid, mis seda segavad, hakkavad nad tegutsema. Meie kui spordiinimeste arvates toetab stipendiumide süsteem spordi rahastamist, kuid nemad võtavad seda kui varjatud töötasu. Kui sportlaste tasudelt makstakse makse, tekitab see omakorda uut raha nende toetamiseks.

Tegelikult tuleks läbi vaielda ka stipendiumi kui termini tähendus. See peaks tähendama oma teadmiste ja oskuste arendamist (ÕS sõnastab seda kui õpinguks või loometööks korrapäraselt makstavat toetust – toim), kuid üks asi on de jure, teine aga reaalsus.

Kas sportlaste poolelt peaks probleemi lahendama EOK või kultuuriministeerium ja miks seda pole seni tehtud?

Tegemist on kultuuriministeeriumi haldusalaga, EOK saab selles küsimuses olla neile vaid väga hea partner. Ilmselt on selle küsimuse lahendamine veninud, kuna valitsevad erinevad arusaamad: ühed ütlevad, et praegune olukord on hea, teised, et halb. Tegemist pole mustvalge vaidlusega.