Stipendiumidest ehk riiki (noorte)sport ei huvita

Jaan Lutsar (keskel) saab veel hakkama, tema käe all olevad lapsed on treenitud, kehaliselt haritud ja eluks valmis. Aga klubi majandamine läheb aasta-aastalt raskemaks, kuid riik appi ei tule. Foto: Heiko Kruusi / Linnaleht

Sooviga hakata maksustama sporditegemiseks mõeldud stipendiume avas Eesti riik pandora laeka ega oska sealt välja paiskunud jama enam tagasi toppida. Kui klubid ja alaliidud ei saa stipendiumidega nii-öelda makse optimeerida, tuleb kuskilt leida lisaraha, sest vastasel korral ootab niigi hääbuma kippuvat (noorte)sporti kustumine. Riik hoiab mammonat aga lukus, vähemalt lastele lisa sealt ei tilgu – jättis ju valitsus täitmata lubaduse hakata maksma huviringide raha.

Kui Eestis kaotati spordikoolid – spordirahva palaval soovil muide, selle hävitustöö eest jagati isegi autähti –, pühkis valitsus käed noortespordist puhtaks. Mingid summad eraldatakse alaliitude kaudu, ent see on ka kõik. Omavalitsused maksavad pearaha, kui maksavad, sest kohustust neil ei ole ning viimastel aastatel on summad järjepidevalt vähenenud.

Siiski tuli riik spordirahvale mõneti vastu, vabastades stipendiumid teatud tingimustel – kui MTÜ oli kantud vastavasse nimekirja – maksudest. Nii saigi suur osa treenereid, kohtunikke ja sportlasi stipendiaatideks ehk nende teenistus oli pisut kopsakam. Tosin aastat süsteem toimis, nüüd otsustas maksuamet, et stipendium on tegelikult töötasu ning selle pealt tuleb võtta riigile, mis riigi oma. Leiti, et riik peaks stipendiumide maksustamisest teenima neli miljonit eurot.

Kahuriga varblase vastu

«Jama jutt!» põrutab judoklubi Aitado juht Jaan Lutsar, kelle juurde maksuamet reidi korraldas, kuid pärast klubi selgitusi on asi vaibunud. «Esiteks on arvutuskäik vale, nelja miljonit ei saada kindlasti kätte. Teiseks on meil ju muidki teid maksude optimeerimiseks: näiteks osaühingu loomine ja dividendide maksmine – siis saaks kõik, mis võimalik, kuludessegi kirjutada. Või siis lükkame treenerid tanki, las hakkavad füüsilisest isikust ettevõtjaks, tegelevad ise aruandluse ja maksudega ning meie ostame neilt teenust. Aga see oleks treeneritele lisakoormus. Ühesõnaga, küll leitakse uued võimalused ja parimal juhul saab riik stipendiumide kallale minnes mõnesaja tuhande võrra rikkamaks. Kahuriga tulistatakse varblast!»

Tegelikult ei taha ükski klubi ega alaliit stipendiumidega jamada, vaid tasuda töö eest ausalt ja otse ning maksta ära kõik riigimaksud. Ainult et raha napib.

«Ma võiksin ju treeneritele maksta palka, aga mitte stippi, aga siis saaksid nad kätte tugevalt alla Eesti keskmise. Kas mõni tubli noor tuleks meile ametisse? Kahtlen,» sõnas Lutsar. «Vääriline töö peab saama vääriliselt tasutud.»

Pea kõik alaliidud maksavad ka kohtunikele stippi. Kui see võimalus ära võetakse, tuleks vähendada kas võistluste või kohtunike arvu. Vilemeeste töötasu kärpida pole võimalik, sest valdav osa neist teenib stipiga napilt kulud – kohalesõidu, ajakao, söögi – tasa.

Kolmas stipendiaatide grupp on profipallurid ning kui klubid peaksid neile hakkama palka maksma, langeks võistkondade tase – parimad eestimaalased koliksid piiri taha, piiri tagant tuleks siia märksa kesisem seltskond.

Tegelikult pole küsimus stipendiumides, vaid selles, et spordis, eelkõige noortespordis, on raha liiga vähe. Vandenõuteoreetikud leiavad, et tegu on valitsejate teadliku poliitikaga: hoida noorsugu koduseinte vahel, kus päevade kaupa arvuti taga istumine aju kenasti nüristab – on ju rumalat inimest, kel kitsas maailmavaade, lihtsam ohjata.

See teooria võib tunduda absurdne, kuid just nii riik käitub, teadlikult või ebateadlikult.

Süsteem puudub sootuks

«Lootsime, et valitsus peab sõna ning eraldab tulevast aastast lastele lubatud huvihariduse raha, aga tühjagi,» oli Lutsar pettunud. «Saanuks sealt klubile lisa, võinuks treeneritele ka palka maksma hakata. Lugesin just äsja Liisa Pakosta juttu aastast 2002, kus ta teatas, et huviringide pearaha tuleb tõsta 4500 krooni ehk 287 euroni aastas, väiksema summaga hakkama ei saa. Praegu on lõppemas aasta 2013. ning Tallinnas on pearaha 211 eurot. Hinnad on teinud vahepeal meeletu tõusu – küte, elekter, kõik muu... Võistlusreis Narva – osalemistasu, ööbimine, transport, söök – läheb lapsele maksma vähemalt 50 eurot. Veel mõni aasta tagasi oleks lapsevanem mind kuradile saatnud, kui teatanuks, et Narva sõiduks kulub 750 krooni, nüüd on see summa säärase reisi eest minimaalne.

Meil pole võimalust vanemate panust suurendada, neilt suuremat klubimaksu nõuda, sest noorel perel on rahaga kitsas – laenud, liisingud... Pearaha enam lasteaialastele ei kehti, viie-kuuesed, kellega meie tegeleme, ei saa riigilt ega linnalt sportimiseks pennigi...

Stipendiumid stipendiumideks, riik peaks lõpuks looma koordineeritud süsteemi noortespordi toetamiseks, muidu laguneb asi peagi laiali. See, mis toimub, pole normaalne, ja ma ei saagi aru, kuidas asjad nii nässu on läinud.»