Räägi, kellega tahad – kõik, mitte ainult spordirahvas, on pettunud valitsuse häbiväärses käitumises, kui otsustati lastele lubatud huviringide raha mitte maksta. Normaalses peres ei öelda lapsele: vabanda, aga meil on muid kulusid ja me otsustasime need katta sinu arvel, seega on trennide või klaveritundidega lõpp.
«Räägitakse küll, et toome noored arvutite tagant ära trenni, kuid see on pelgalt jutt. Tegusid ei järgne,» räägib Eesti Jalgratturite Liidu peasekretär Urmas Karlson. «Selleks et noorteklubi suudaks end ära majandada, võetakse mass lapsi, kasseeritakse pearaha, tegeletakse tiluliluga – peaasi, et oleks mõnus ja mugav, hoidku jumal koormuse eest, muidu läheb mõni veel ära – võistlustel ei käida, sest see on kulu. Nii kehaliselt haritud noori ei kasvata.»
«Sportimine on kallis lõbu,» kinnitab Nõmme suusakooli legendaarne treener Aita Pääsuke. «Pearaha katab vaid väikse osa kuludest. Suusatajal peavad olema suusad, rollerid, mitmed suusakepid, saapad, korralikud jooksusussid, riided, jalgratas... Määrded maksavad, võistlusreisid... Kõik see on vanemate kanda.»
Nõmmekad ei maksa treeneritele stippi, vaid palka, kuid see on nii napp, et noored sellesse ametisse ei kipu. «Saame abikaasa Tõnuga lisaks ka pensioni, seega tuleme omadega välja, kuid 500–600 euro eest ei tule ükski noor treener meile tööle. Ja ma ei heida seda neile ette – peret nii napi rahaga ülal ei pea ja korterit-autot ei osta. Kui asjad ei parane, entusiastid lahkuvad ja uut verd peale ei tule, sureb noortesport varsti välja.»