Sportlane on armees sõdur. Halastusteta

Spordirühma ülem Imre Tiidemann räägib karmi olekuga karmi juttu: ole sa maailmameister või mitte, sõjaväes oled sa tavaline sõdur. Foto: Peeter Langovits

«Kaitsevägi ei tee seadusi, vaid täidab neid,» teatas kaitsejõudude staabi- ja sidepataljoni juures tegutseva spordirühma juht kapten Imre Tiidemann, kui tulid jutuks sportlaste ajateenistusega kaasnevad probleemid.

«Iga Eesti kodanik peab põhiseaduse järgi läbima ajateenistuse. Oleme sportlastele vastu tulnud ja nemad saavad sõjaväega ühele poole kümne nädalaga. Soomes näiteks on asi märksa karmim.» Samas tunnistab Tiidemann, et sportlane peab armees olema sõdur ja täitma kõiki reegleid ning tema individuaalsusega ei arvestata.

Ülemused peaksid Tiidemanni, endise viievõistleja, mitmekordse olümplase ja Euroopa meistri, ülendama majoriks või vähemalt premeerima teda kahe kuupalga ulatuses – poliitiliselt sedavõrd korrektse etteaste eest. Ta ei süüdistanud ajateenistust kritiseerinud atleete, vaid tundis neile kaasa; ei viskunud rinnaga kaitseväge kaitsma, vaid tõdes, et seadus ja käsk on vanem kui seadusetegijad ja käsutäitjad; ei avaldanud oma arvamust, kui see võis minna vastuollu tema ametiga, ning vaikis seal, kus tuli vaikida.

Vaikida tuli küsimuse peale, miks teatud sportlased on ajateenistusest hõlpsasti pääsenud. Tiidemann kehitas vaid õlgu ja sõnas, et tema kedagi sõjaväkke ei kutsu ega saada, vaid tegeleb kontingendiga, kes tema alluvusse on määratud. Igatahes andis ta mõista, et teatud teemasid pole mõttekas torkida, sest sellest tuleks sportlastele vaid kahju. Ei-ei, poliitiliste mängudega pole siin mingit pistmist, sestap jäägu teema sinnapaika.

Ka kinnitas Tiidemann, et alati pole asjad nii mustad ja valged, nagu pealtnäha paistavad ja nagu sportlased neid esitavad. Ta tõi näiteks atleedi, kes aastaid tagasi koos treeneriga kaitseväge meedias maapõhja kirus: kolme kuu jooksul ei saanud korralikult harjutada ning edasised võistlused läksid lörri. Tiidemanni nägu läks muigele, rääkides, kuidas spordimees pannud väeosas kirja, et läheb trenni, tegelikult lippas aga koju. Ja nii pidevalt. Kui seda talle meelde tuletati, sai kriitika hoobilt lõpu.

Aga ikkagi. Kas Eestile poleks kasulikum, kui tippatleet meile maailmas au ja kuulsust tooks, selle asemel et, oksad peas, mööda metsi ringi hiilida? Kas riik vajub kokku, kui need paarkümmend noormeest ajateenistust ei läbi?

Taas kerkib Tiidemanni suunurk: «Ma pole kuulnud, et keegi hiiliks meil metsas, oksad peas.»

Paus. Ja see paus kannab.

«Ei, Eesti riik ei vajuks kokku, kui sportlased ajateenistust ei läbi. Paraku ütleb seadus, et ajateenistus tuleb läbida. Ja ma isiklikult soovitaksin teha seda nii vara kui võimalik. Siis on asi kaelast ära, hingel kergem ning edaspidi saab vaid sporditegemisele keskenduda. Ja üleüldse, kõik need küsimused tuleks esitada seaduseloojale. Kui me vabastame sportlased väeteenistusest, tahavad vabaks saada ka teised huvigrupid.»

Tiidemann möönab, et kõiki osapooli lõplikult rahuldavat süsteemi kahjuks pole, kuid Eestis olla asjad paremini korraldatud kui põhjanaabrite juures. «Seal kestab sportlase ajateenistus, mille ka NHLi hokimees peab läbima, kuus kuud. Teenistusaega saab Soomes küll tükeldada, ent trenni võimaldatakse seevastu teha vähem kui meil.»

Kolonelleitnant Martin Herem ütles mullu ajalehes Põhjarannik, et vaid 39 protsenti võimalikest kutsealustest tuleb ajateenistusse. Miks ei võiks sportlased olla nende 61 protsendi hulgas, kes aega ei teeni?

Ma ei oska neid protsente kommenteerida, sest mul puuduvad andmed. Küll aga tean, et iga Eesti kodanik peab ajateenistuse läbima.

Sportlased on kirunud, et ajateenistus röövib niigi napist karjäärist aasta või paar. Kolme kuuga lõhutakse see, mida kümme aastat ehitatud.

Vaidleks vastu. Tihtipeale parandab sõjaväeskäik tulemusi. Timo Simonlatser sõitis pärast ajateenistust 2011. aasta talvel välja talve eestlaste parima koha, oli MK-sarja etapil kaheksas. Ka Karel Tammjärv olnuks armee järel mullu parim, kuid MMil suutis Aivar Rehemaa teda ületada. Kaur Kuslap ja Sten-Erik Anderson teenisid aega ning tulid sõudmise MMil viiendaks.

Kui sõudjad poleks armees käinud, äkki oleks medali võitnud? Ja kas nad said viienda koha tänu ajateenistusele või tänu sellele, et istusid ühte paati Kaspar Taimsoo ja Allar Rajaga?

Millise koha nad ajateenistuses käimata saanuks, on spekuleerimise koht. Jah, kahepaadis poleks poisid viiendaks tulnud, aga Taimsoo, muide, on kaitseväelane ja Raja politsei palgal.

Näiteid, kus sõjavägi on sportlasele hoogu andnud, leidub küllaga. Konstantin Vassiljev ... Teenis aega, sai seejärel Eesti koondisse, välisklubisse, hakkas väravaid lööma ...

Kuidas sulle endale sõjavägi mõjus?

Positiivselt. Vene ajal olin kuus kuud armees ...

Spordiroodus oldi ju kuu aega?

Mind hoiti kuus kuud. 1990. aastal sain välja, aasta hiljem võitsin juunioride MMil meeskondliku kulla, individuaalselt olin neljas.

Kui armee sportlasele sedavõrd kasuks tuleb, peaks nad äkki kauem ajateenistuses olema, pool aastat, aasta, kaks?

Kümnest nädalast piisab. Sellega õpib režiimi pidama, aega hindama, enesega toime tulema. Ühele mõjub ajateenistus ühtviisi, teisele teistviisi, üks saab endise vormi ja tunnetuse tagasi kiiremini, teine aeglasemalt ...

Sportlaste individuaalsusega sõjavägi ilmselt ei arvesta. Igaüks on tegelikult välja timmitud teatud ülesande sooritamiseks – ujuja ujumiseks, Baruto kümnesekundiliseks sumomatšiks – ning harjumatud koormused, näiteks 30 kilomeetri pikkune kiirrännak, võib tekitada tõsiseid vigastusi ja terviseprobleeme.

Esiteks ei saa me tõesti igaühe individuaalsusega arvestada. Meil on sisekorraeeskirjad, reeglid, määrused, nõuded, režiim, millest ei saa kõrvale kalduda. Mis Barutosse puutub, siis esimesel päeval ei saadaks keegi teda rännakule, küll aga noorsõduriaja lõpus. Siis on ta välja õpetatud ning ega Baruto nii kehv mees kah pole, et hakkama ei saaks.

Jutuajamist Tiidemanniga oli veel, kuid see käis nagu tennisemäng üle kivimüüri: sõjaväelane raius oma, tsiviilisik oma. Tiidemanni sõnum kõlas ikka ja jälle: kui riigikogu vabastab sportlased ajateenistusest, siis vabastab, seni peavad ka maailmameistrid, kes mundri selga tõmbavad, käituma sõduritena ja reeglite järgi. Niisiis, lähiajal muutusi ette näha pole.

Küll aga tuli kõige huvitavam fakt ilmsiks sõjaväeosast lahkumisel. Tiidemann viitas murust paljaks trambitud pisikesele jalgpalliplatsile ja teatas: «Niipea, kui piirasime ajateenijatel arvuti kasutamist, lubades netti minna vaid õhtul, hakkasid poisid vabal ajal sporti tegema.» Mis annab taas kindla kinnituse, et arvuti on kuradist.