Mootorisporti kummitab vikatimehe vari

Neljapäeval murdis mootorrattur Luca Manca Dakari rallil koljuluu. Foto: AP/Scanpix

Teade Dakari rallilt aasta teisel päeval: «28-aastane naine suri tõsistesse pea- ja kõhuvigastustesse.» Tundub, et kuulsal rallil ei lähe aastatki inim­ohvriteta. Paraku pole Dakari võidusõit ainuke, mida vikatimees hoolsalt jälitab.

Tänavune juba teist aastat Lõuna-Ameerikas peetav Dakar pole ohvrite poolest erand, sest juba 1979. aastal alguse saanud kestvussõit on pea alati mõne inimese elu nõudnud.

Võistlus jäeti tunamullu Aafrikas valitseva terroriohu tõttu ära, kuid näiteks sellele eelnenud aastal lahkus siit ilmast kaks võistlejat – mootorratturid Elmer Symons ja Eric Aubijoux.

Paraku ei tulnud ka mullu esimest hukkunut kaua oodata. 49-aastane Prantsusmaa motomees Pascal Terry jäi kadunuks juba teisel päeval sõidetud etapil.

Otsingud kandsid vilja alles mitu päeva hiljem, kuid siis oli hilja midagi päästa. Päev hiljem sõitis rehve transportinud veoauto otsa väiksemale sõidukile, milles olnud kaks inimest hukkusid.

Le Mansi sõit kõige ohtlikum

Vikatimehe lemmikspordivõistlusi on mootorite maailmas veelgi. Näiteks Le Mansi 24 tunni sõit. See on üks unikaalsemaid võiduajamisi mootorispordis läbi aegade, sest 90-aastase ajalooga võistlus kestab tervelt ühe ööpäeva ja paneb roolikeerajate vastupidavuse eriti kõvasti proovile – end erksana tuleb hoida autodes, mis on võimelised saavutama tänapäeval kiiruseks üle 300 km/h.

Kui viimastel aastatel on ohvrite arv Le Mansil tunduvalt vähenenud, siis aastakümneid oli see kõige ohtlikum võidusõit maamuna peal. Eriliseks tegi Le Mansi selle omapärane start, kus mehed pidid pärast stardipauku autodeni kõigepealt jooksma.

Paraku sai just see mitmele sõitjale saatuslikuks, kuna tihtipeale ei kinnitatud kiirustades ennast piisavalt korralikult turvavarustusega ning õnnetuse korral oldi kaitseta.

Kõige traagilisem sündmus mitte ainult Le Mansi, vaid kogu võidusõidu ajaloos ei juhtunud aga mitte puuduliku turvavarustuse pärast, vaid tavalises võistlusolukorras. 1955. aastal sõitis Pierre Levegh teelt välja, libises mööda muda otse rahvamassi ning järgnevad kurvad arvud räägivad iseenda eest – juht viis endaga teise ilma 84 pealtvaatajat ja üle saja inimese sai vigastada.

Kui tõrvapotist meetilka otsida, siis sellest traagilisest sündmusest alates hakati võidusõitudel tõsiselt ohutusele mõtlema.

Kui Le Mansil kihutatakse neljarattalistega, siis Mani saare karikas on pärast maailmameistrivõistluste sarja tähtsaim mootorrataste võiduajamine.

Rohkem kui saja-aastase ajalooga on Mani saare Tourist Trophy üks mainekamaid võidusõite ning kunagi kuulus see ka MM-kalendrisse.

Kuna mõõtu võetakse tavalistel teedel, pole turvanõuded just tippklassist ja see teeb võidusõidust ühe maailma ohtlikuma. Teed on kitsad ja kui tavaliselt on raja ääres turvabarjäärid, siis Mani GP-l piiravad teid tihti vaid kaljuääred ja kiviseinad. 1907. aastast alates on see nõudnud koguni 227 osaleja elu, mis teeb keskmiselt rohkem kui kaks hinge aastas. Kuigi mootorrattad arenevad aasta-aastalt, on rajatingimused jäänud samaks.

2002. aastal avati seal samas mälestusskulptuur iirlasele Joe Dunlopile, kes kaks aastat varem traagiliselt hukkus – Mani žesti tehti lihtsalt seetõttu, et Dunlop oli elu jooksul Mani saare võistlusel triumfeerinud erinevates masinaklassides 26 korda.

Mees ei kaotanud elu aga mitte Suurbritannias, vaid 2000. aastal Tallinnas Kalevi suursõidul, kihutades Pirita-Kose-Kloostrimetsa ringraja märjal ja libedal teel viimases kurvis vastu puud, mille tagajärjel hukkus. Ta juhtis parajasti 125 cm³ masinaklassi sõitu. Eesti valitsuse veebisait avaldas selsamal päeval Dunlopile austust.

Pealtvaatajad ohus

Iirimaal saatis Dunlopit viimasele teekonnale 50 000 leinajat üle Briti saarte. Põhja-Iiri televisioon tegi matustest otseülekande. Matusetalitus toimus Garryduffi presbüteri kirikus ja selle kiriku aeda on Dunlop ka maetud. Aasta hiljem avati Kalevi 40. suursõidu eel Pirita-Kose-Kloostrimetsa ringraja viimases kurvis Dunlopi mälestuskivi.

Eestiga seotud traagilisi sündmusi on maailma mootorispordi ajaloos aga veelgi. Eriti just eestlastele südamesse läinud õnnetus juhtus 2005. aastal Walesi rallil, kui Eesti läbi aegade parim rallisõitja Markko Märtin teelt välja kihutas. Tema inglasest kaardilugeja Michael Park sai aga nõnda raskeid vigastusi, et eluga ei pääsenud.

Naljamehe ja lihtsalt hea inimesena tuntud Parki jäi leinama terve rallimaailm. Ja nagu ütles emotsionaalne Märtin pärast traagilist sündmust: «Park ei olnud minu kaardilugeja, vaid mina olin tema piloot.»

Ent ohustatud pole mitte ainult võistlejad, vaid ka pealtvaatajad. Viimane traagiline õnnetus juhtus läinud aastal, kui Lõuna-Eesti rallil sõitis neljandal lisakatsel kilomeeter enne finišit teelt välja meeskond Sebastian Lindholm – Pertti Lahtinen ning tabas vales kohas raja ääres seisnud pealtvaatajat. Noormees sai autolt tugeva löögi ja suri sealsamas.