/nginx/o/2010/01/08/293719t1h49e8.jpg)
Sarnaselt Eestis pesitsevate, kuid talveks soojale maale pagevate lindudega lähevad ka meie paremad jalgratturid lumehangede vahelt päikest otsima. Millised on eelistatumad kohad, uuris Andres Kalvik.
Rattaässad põgenevad külma eest Nice’i
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eestimaal paukuva pakasega läheb rattaga sõitma vaid masohhist. Sestap jääb selle alaga tegelajatel üle kolm varianti: oodata kevadet ja linnulaulu, sõita sisetingimustes pukki või pühkida lumi saabastelt ning siirduda kaherattalise sõbraga lõunasse.
Sel talvel kujunes Eesti ratturite kolooniaks Prantsusmaa tuntuim kuurortlinn Nice, kus soojendasid konte-lihaseid Rein Taaramäe, Rene Mandri, Kalle Kriit, vanameister Jaan Kirsipuu ja veel mõned amatöörid.
40-aastane igiliikur Kirsipuu on pika karjääri vältel enamiku talvedest mööda saatnud Prantsusmaal, sest tema meeskondadel Ag2r’il ja Credit Agricole’il oli nii kombeks. Lisaks oma kauaaegsele teisele kodule Chamberys kogus Kirsipuu kilomeetreid Avignoni lähistel või Bordeaux’ ja Toulouse’i vahel asuvates väikelinnades.
Taaramäe paneb hullu
Viimastel aastatel on Armeenia tiimi CKT-tmiti koosseisu kuuluv vanameister veerenud talviti Nice’i teedel. Seekord üüris Kirsipuu koos kamraadide Ludovic Capelle’i ja Kalev Vistiga elupaiga lähedal asuvas linnas Juan-les-Pinsis.
«Mulle meeldiks ka Hispaanias treenida, kunagi käisime Andrei Kivileviga Valencias, kuid Nice’i on mugavam lennata-sõita,» räägib detsembris Lõuna-Prantsusmaal kümme päeva veetnud ja nädala pärast sinna tagasi lendav Kirsipuu.
Noorema põlvkonna tegijatega Kirsipuu aga trenni teha ei vihtunud. «Oleme kohanud kõiki siinseid Eesti poisse ja Sanderiga (Maasing) isegi paar korda koos sõitnud. Taaraga (Rein Taaramäega) on keeruline koos harjutada, sest tema ei viitsi mere ääres matkata ja meie pole võimelised temaga mägedes sammu pidama.
Taaramäe paneb üldse hullu oma kolm korda viietunniste seeriatega, aga õnneks ta väga ei kihuta ja taipab ikka puhata ka,» kirjutab Kirsipuu oma blogis.
Staažikaimaks Nice’is olijaks võib pidada Rene Mandrit, kes viibis Vahemere-äärses, elanike arvult Tallinnast pisut väiksemas linnas kolmandat talve järjest.
«Eelistan Nice’i, sest kohalik eluolu on mulle tuttav, siin saab teiste eestlastega trenni teha ja mujalt Prantsusmaalt on lihtsam reisida. Ja loomulikult ilm – soojemat kohta Prantsusmaal pole,» kinnitab Mandri.
Kuigi Mandril on selja taga neli profihooaega, ei luba tema rahakott aasta otsa rikkuritest kubisevas Nice’is peavarju üürida, ostmisest rääkimata.
Nice’i lähistel Antibesis koos Kalle Kriidi ja profiks pürgiva Maasinguga hotellis tuba üürinud Mandri kolib soodsamate hindadega Saint-Etienne’i, kus tuleb kuus tasuda 320 eurot ehk 5000 krooni. Samasugune pind Nice’is röövib tengelpungast aga 800 eurot (12 500 krooni).
Kuigi Prantsuse Rivierasse on elupaiga soetanud mitmed rattakuulsused, näiteks kasahh Aleksandr Vinikurov, ei kibeleks Jõgevalt pärit Mandri sinna paikseks jääma isegi juhul, kui rahakott puuga seljas oleks.
«Olen lihtne maapoiss ja kärarikas piirkond mulle ei sobi,» põhjendab detsembris kümmekond päeva Ag2r’iga Hispaanias Salous laagerdanud Mandri. «Pealegi on suvel Nice’is rahvarohkuse tõttu keeruline trenni teha. Mõnikord kulub autoga 15 kilomeetri kaugusel elava Taaramäe juurde sõitmiseks tund aega. Eelistan vaba aega muud moodi kui rooli taga veeta.»
Praegu viibib Mandri aga maakera kuklapoolel Austraalias, kus ta valmistub tuleval pühapäeval algavaks Pro Touri võidusõiduks Tour Down Underiks. Lisaks ajavahele tuleb eestlasel kohaneda ka põrgukuumusega – eilsel treeningul näitas rattakompuuter korraks 49 kraadi.
Kriit Nice’ist vaimustuses
Aastase vaheaja järel profileeri naasnud ja Cofidisega lepingu sõlminud Kriit talvitus Nice’is koos peatselt seitsmekuuseks saava tütre Jette ja elukaaslase Sandraga.
«Kes korra siin käinud, see mujale minna ei taha,» on ajutiselt Taaramäe korteris peatuv Kriit vaimustuses. «Mere ääres saab sõita tasasel maal ja lähiümbruses on piisavalt palju erineva raskusastmega mägesid.»
Aasta eest Püreneedes paikneva Pau Nice’i eeslinna Saint Laurent Du Vari vastu vahetanud Taaramäe pole otsust kahetsenud.
«Pau on rahulik koht ja mäed asuvad kiviviske kaugusel, kuid märtsist juunini sajab seal neljal päeval nädalas. Käisin vihmase ilmaga trennis ning jäin seetõttu palju nohusse ja köhasse,» selgitab Taaramäe.
Oma 28-ruutmeetrist üürikorterit hellitavalt bordelliks kutsuva Cofidise ratturi hinnangul ei sega Nice’i tihe asustus rattaga sõitmist. «Inimesi on palju ainult mere ääres, mina liigun peamiselt mägedes,» selgitab Taaramäe.