On normaalne, kui edumõtetega suurvõistlusele sõitvad sportlased närveerivad vigastusohu või tugevate vastaste pärast. Ebanormaalne on aga see, kui atleet peab muretsema varitsevate terroristide pärast. Paraku on see kujunenud reaalsuseks.
Terroristide rünnakud võivad sportlaste tiitlid röövida
Möödunud reedel oli lõbusas meeleolus Togo jalgpallikoondis bussiga hotelli sõitmas, et valmistuda esmaspäeval alanud Aafrika meistrivõistlusteks. Angola naftarikkas piirkonnas Cabindas tabas meeskonda aga šokk, kui relvastatud röövlid avasid sõiduvahendi suunas 20 minutiks tule.
Kuulirahes said surma rahvusesinduse abitreener ja pressipealik, seitse meeskonnaliiget said vigastada.
«Keegi ei taha enam mängida. Me ei ole selleks enam võimelised,» rääkis poolkaitsja Alaixys Romao pärast rünnakut. «Muretseme eelkõige vigastada saanud kaaslaste pärast.»
Togo jalgpallikoondis boikoteeris võistlust, teisipäeval oma esimesele alagrupimängule Ghanaga ei ilmunud ja rahvusvaheline alaliit (FIFA) diskvalifitseeris koondise.
Kui arvestada fakti, et Togo rahvusesindus osales näiteks ka 2006. aasta maailmameistrivõistlustel – paraku tunnistati alagrupi igas mängus vastaste paremust –, ei ole tegemist mitte nõrga Musta Mandri riigiga ja sündmuste normaalse kulgemise teel võinuks Togo jõuda turniiril ehk vägagi kaugele, siis võis terroristide sekkumine muuta jalgpalliajalugu.
Kusjuures togolasi tabanud rünnak pole ainuke, mis atleete viimasel ajal kimbutanud. Läinud aasta märtsis ründasid Pakistani linnas Lahores terroristid Sri Lanka kriketimeeskonna bussi – kuulirahes sai surma seitse inimest.
Kahte veresauna eristab vaid see, et kui Togo vastu toimunud aktsioon oli tõenäoliselt juhuslike bandiitide röövkallaletung, siis Sri Lanka tiimi võidi tahtlikult rünnata.
Teatavasti on Sri Lanka heades suhetes Indiaga, kes on omakorda vaenujalal Pakistaniga. Õudse loo tulemusena jäi tugev Pakistani kriketitiim määramata ajaks ilma õigusest pidada kohtumisi koduväljakul.
Kokkuvõttes said maailma mõistes kaks tugevat kriketiriiki tugeva hoobi tulevikuks, mis raskendab kindlasti nende ettevalmistust suurturniirideks, kus mõlemad tiimid hea õnne korral võiks medalinõudlejate hulka arvata.
Kui veel sügavamale ajalukku kaevuda, võib leida isegi dramaatilisemaid sündmusi terroristide sekkumisest sporti. Kaudselt võinuks näiteks 1972. aasta Müncheni olümpiamängudel toimunud veresaun mõjutada ka eestlaste olümpiaajalugu.
Münchenis peetud suurvõistlused on ajalukku läinud kui kõige kurvemad olümpiamängud, kuna Palestiina terroristid organisatsioonist Must September võtsid 5. septembril pantvangi 11 Iisraeli sportlast ja tapsid nad päev hiljem.
Saksamaa eriüksuslaste päästeoperatsioon vilja ei kandnud ning olümpialased jäeti sügavasse leina. Päev enne pantvangidraamat oli aga eestlaste õuel pidu, kuna tõstelegend Jaan Talts võitis Eestile kuldmedali, mis küll toona läks Nõukogude Liidu saldosse.
«Oleme isaga sellest rääkinud ja kui terrorirünnak toimunuks näiteks varem, võinuks võistlused halvemal juhul üldse ära jääda ning Jaan Talts polekski olümpiavõitja,» analüüsis tõstelegendi poeg Jaan Talts juunior minevikusündmusi.
24 aastat hiljem kordasid sarnast kuritegu Atlantas tegutsevad äärmuslased, lõhates tugevatoimelise pommi 27. juuli öösel kell 1.19 Atlanta südalinnas olümpiamängude peapressikeskuse kõrval asuvas olümpiapargis, kus parasjagu toimus igaõhtune rokk-kontsert.
Kuigi pargis viibinud 50 000 inimesest said kaks surma ja 111 haavata, siis tollal kümnevõistluses kuuenda koha saanud Erki Nool ei täheldanud, et paanika olümpialaste seas pärast plahvatust liialt suur olnuks.
«Tegelikult ei tundnud keegi ennast ohustatuna ka pärast seda, kuna Atlanta OMil oli võrreldes varasemate suurvõistlustega eriti range kontroll. Pärast plahvatust tuli politseijõude veelgi juurde,» meenutas Nool, kelle sõnul muutusid nõuded ja tehnika valehäired vahel isegi tüütuks.
«Ameeriklastel on turvasüsteemid väga tundlikud ja nii pidid sportlased olümpiaküla üheksakorruselisest hoonest mitmeid kordi evakueeruma, kuna pärast võistlust mõnedes tubades sportlased suitsetasid ning see aktiviseeris tuletõrjealarmi. Kuna see muutus korduvaks, siis ei tehtud pärast sellest enam välja,» lisas Nool.
Rikkaliku reisimiskogemusega Nool ei suutnudki meenutada korda, kus ta võisteldes või selleks valmistudes end ohustatuna tundnud oleks. Olümpiavõitja võrdles võimalust, et keegi staadionile relvaga tuleb, tavaelus jalutuskäigul telliskiviga pähesaamisega.
Togolaste vastu suunatud rünnakust tulenevalt seadsid paljud kahtluse alla, kas suvel peetavad jalgpalli maailmameistrivõistlused ikka peaksid toimuma Lõuna-Aafrika Vabariigis. Noole sõnul ei tohiks jalgpallurid liialt palju kuritegevust karta.
«Usun, et ka kurikaelad austavad sportlasi nii palju, et ei tiku lihtsalt nende kallale,» mõtiskles Nool, kes loodab, et ka Rio de Janeiros 2014. aastal peetav MM ja 2016 OM viperusteta möödub.
«Kuna nende ürituste korraldamine on riigile visiitkaardiks, siis usun, et tehakse kõik, et risk miinimumini viia. Pealegi on Brasiilia inimesed nõnda jalgpallihullud, et istuvad niikuinii sada protsenti teleka ees.»
• 1972. aasta Müncheni olümpiamängud. Pantvangidraamas hukkus üheksa sportlast, politseinik, helikopterijuht ja viis terroristi.
• 1996. aasta Atlanta olümpiamängud. Pargis toimunud plahvatuses sai surma kaks inimest, 111 kodanikku sai haavata.
• 2001. aasta terrorirünnak New Yorki kaksiktornidele ja Pentagonile. Rünnaku tulemusena lükati Euroopa ja USA golfimängijate vastasseis Ruder Cup aasta võrra edasi.
• 2008. aasta Lahore pommirünnak. 12 inimest sai surma ja samal aastal toimuma pidanud Tšempionite Karikamängud kriketis jäeti Pakistanis ära.
• 2008. aasta pommirünnak Mumbais. Meistrite liiga kriketiturniir Indias jäeti pidamata.
• 2009. aasta terrorirünnak Lahores Sri Lanka kriketimeeskonna vastu. Üheksa inimest sai surma ja Pakistan kaotas õiguse kodumänge pidada.
• 2010. aasta terrorirünnak Angolas Togo jalgpallimeeskonna vastu. Hukkusid Togo koondise abitreener ja pressišeff ning Togo loobus osalemast Aafrika meistrivõistlustel.