/nginx/o/2010/01/19/299314t1h575f.jpg)
Hoolega raha lugevad Eesti täispika triatloni ehk Ironmani tegijad said hiljuti ebameeldiva uudise – võistlustel osalemiseks tuleb neil kukrut kergendada ligi kümne tuhande krooni võrra.
Tõhusam dopingukontroll röövib raudmeestelt raha
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maailma suurim Ironmani ja poolpika distantsi võistlusi korraldav organisatsioon WTC liitus eelmise aasta lõpus Maailma Antidopinguagentuuri (WADA) programmiga, mis toob endaga kaasa varasemast tõhusama kontrolli.
Senikuulmatu on aga valemängurite jahi rahastamine. Nimelt peavad kõik profid alates sellest aastast tasuma võistluste aastamaksu 750 dollarit (üle 8000 krooni), mis kulub dopingukontrollile.
Uus tasu vabastab profid keskmiselt 550 (täispikk) ja 300 (poolpikk) dollari suurusest võistluse osavõtumaksust – Hawaii Ironmani ehk ala MMi kohta see ei kehti, seal tuleb lisaks välja käia 450 dollarit –, kuid tegemist on vaid peene ettekäändega. Võistluste korraldajad on kõik vähegi tugevamad profid nende palve peale jõuproovi taseme ja maine tõstmise huvides osavõtutasust vabastanud.
Ain-Alar Juhanson, kes eelmisel aastal Hawaii MMil osalemiseks Eesti rahva poole pöördus ja enam kui tuhandelt annetajalt vajaliku raha kokku kogus, ütles, et nõutav summa annab tema rahakotis valusalt tunda.
«Samas läheb raha õigesse kohta. Triatlon muutub puhtamaks ja ala maine paraneb. Kõik võidavad sellest,» lausus Lanzarotel treeninglaagris viibiv Juhanson.
Seni on täis- ja poolpikkadel distantsidel tehtud dopingukontrolli peamiselt pärast võistlust. Nüüd suureneb muul ajal võetud proovide arv, mida hõlbustab WADA loodud ADAMSi programm.
Juhanson ei usu, et keelatud ainete manustamine triatleetide seas levinud on. «Esiteks pole meie spordis dopingu ostmiseks piisavalt raha. Teiseks on triatlonis esmatähtis eneseületus ja kannatamise mõnu, mitte oma ego upitamine. Ironmani läbinud teavad, millest räägin,» ütles Juhanson, kes teeb hooaja avastardi 13. märtsil Abu Dhabis.
Juhanson on aga üks väheseid, kes uuendusse leplikult suhtub. Viiekordne maailmameister Heather Gollnick kiitis põhjalikuma dopingukontrolli heaks, kuid pole nõus seda omast taskust kinni maksma.
«Viimasel 15 Ironmani võistlusel pole ma ühtegi proovi andnud,» avaldas Gollnick intervjuus slowtwitch.com-ile üllatava fakti. «Kuna elan Floridas Bradentonis IMG spordiakadeemia lähedal ning seal treenib palju golfimängijaid ja tennisiste, on mind just seetõttu palju võistlusväliselt testitud. Samas tean elukutselisi triatleete, kes pole aasta jooksul ühtegi proovi andnud.»
«On pisut rumal küsida dopingukontrolliks vajaminevat raha sportlastelt. Miljoneid teeniv organisatsioon (WTC) peaks ise selle eest hoolt kandma,» lisas ameeriklanna.
Eesti olümpiadistantsi esinumber, praegu Achilleuse kõõluse operatsioonist taastuv Marko Albert soovitas küsida näiteks jalgrattur Rein Taaramäelt, kas too on nõus loovutama osa oma palgast dopingukontrollile.
«WTC väide, et ühekordne tasu võimaldab osa võtta piiramatul arvul võistlustest, on silmakirjalik. Tean, et üks austraallane osales aasta vältel minu taluvuspiiri ületaval 13 poolpikal distantsil, kuid tipud võistlevad lisaks MMile tavaliselt ühel-kahel Ironmanil,» märkis Albert.
Pekingi olümpial 41. koha saanud Alberti teada maksid Prantsusmaa koondislased neli-viis aastat tagasi kohalikule antidopinguagentuurile omast rahakotist, et neid väljaspool võistlusi testitaks.
«Sellegipoolest ma ei mõista WTCd, sest oleks ennekuulmatu, kui Rahvusvaheline Triatloni Liit meilt MK-etappidel osalemise eest raha küsiks,» sõnas Albert.