Kõige parem oleks, kui kogu valitsus sõidaks ringi Toyota Land Cruiseritega.
Esiteks on maastur palju turvalisem, nagu iga netikommentaator teab. Kui tavalise madala sõiduautoga näiteks põdrale otsa põrutada, kukub põder löraki! esiklaasile või koguni katusele, roojab terve auto täis ja ähvardab allajääjad surnuks litsuda.
Land Cruiseriga sellist hirmu pole, auto on nii palju kõrgem. Teiseks pole ka seda hirmu, et Aaviksoo jälle vanalinnas mõne kaubiku ära rihib – kitsamas kohas võib «Länkariga» julgelt kõnniteelt lisaruumi haugata. Ja kolmandaks tooks Land Cruiseritega sõitmine valitsuse rahvale lähemale, sest näidake mulle ühte tõelist eestlast, kes ei unistaks, et kui kord Viking lotoga näkkama peaks, maksaks kõigepealt eluasemelaenu ära ja siis ostaks Land Cruiseri. Eestlased armastavad Land Cruiserit, seda ihalevad koduperenaised ja narkodiilerid, kipsipanijad ja advokaadid ja riigifirmade direktorid.
Miks, on muidugi raske aru saada. Sest Tallinna tänavaid ummistavate korvpalliketsi ja miilitsavillise armuvilja meenutavate pargimaasturite seas mõjub ka uus Land Cruiser eksikombel ellu jäänud dinosaurusena – ja see ei ole üldse halvustavalt mõeldud.
Land Cruiser on üks viimaseid tõelisi maastureid, mõeldud sõitmiseks seal, kus sõita ei saa. Ja põlvkonnavahetusega on need sõidud veel lihtsamaks läinud, sest lisandunud on suur hulk vidinaid, mis võhiku eest keerulisema ära teevad.
Üks olulisemaid nendest vidinatest on Crawl Control ehk ronimisabi, mis tekitab ka esimest korda autoga porri sattunus tunde, et järgmisel aastal võiks Dakari rallil Carlos Sainziga rinda pista. Kui Crawl Control sisse lülitada, tuleb juhil veel vaid meelepärane kiirus valida (1–5 km/h) ning autole ette öelda, kas sõit käib mudas, kivide otsas või liivas, ning rooli keerata – kõike muud teeb auto ise.