Ants Antson, 46 aastat hiljem (uiskudeta)

Olümpia-eelne triumf: Ants Antson (keskel) on tulnud Oslos kiiruisutamise mitmevõistluses Euroopa meistriks tatarlase Juri Jumaševi (vasakul) ja norralase Per Ivar Moe ees. Foto: Erakogu

Kas tahate teada, kuidas NSV Liidu koondises sportlastelt auhinnaraha väevõimuga ära võeti, kuidas pärast võite prassiti ja kuidas üldse eesti sportlane end suurriigi esinduses tundis? Kui jah, siis lugege edasi.

Ants Antson (71), esimene eestlasest taliolümpiavõitja, kirjutab raamatut. Kellest muust kui iseendast – sest lõpuks jäid ju tema hiilgeaastad sügavasse Nõukogude aega, mil kõike kulisside taga toimuvat hoiti kiivalt salajas.

Antsonil, kelle olümpiavõidule 1964. aastal Innsbruckis 1500 meetri kiiruisutamises sai eesti rahvas kaasa elada Gunnar Hololei raadioreportaaži vahendusel, jagub küllaga nii karme kui naljakaid, kentsakaid kui ka tragikoomilisi seiku, mida meenutada.

Näiteks mis juhtus 1965. aasta MM-võistlustel Oslos, kus ta oli pärast kolme distantsi mitmevõistluses juhtkohal, aga jäi lõpuks napilt viiendaks? «Hakkasin sõitma 10 000 meetrit esimeses paaris hollandlase Ard Schenkiga, kui Bisletti staadioni peale tuli jõle tume pilv. Algas õudne purgaa ja lumesadu. Aga nii kui meie sõit lõppes, oli samasugune ilm nagu ennegi.»

Või miks lõppes Antsoni sõit Grenoble’i olümpial 1968 alles 12. koha jagamisega? Sest kolm päeva enne olümpiastarti korraldasid NSV Liidu koondise juhid katsevõistluse. «Tehti 1600 meetri võistlus. Vihastasin, ja selle õnge läksingi: panin paugu ära, aga ei kosunud.

Mu aeg 1500 meetri peal oli maailmarekord, alla 2.05. Siis ütlesin neile, et teate, sel ajal ei teha enam katsevõistlusi. Te peate ise aru saama, kes on võimeline sõitma ja kes ei ole.»

Antson soostus kergitama Arteri lugejaile saladuseloori veel mõningatelt põnevatelt seikadelt.

Eesti sai suusatamises sedapuhku 14 olümpiakohta, mida on rohkem, kui on meil olümpiaküpseid sportlasi. Kui tihe oli see sõel, kust teil tuli oma hiilgeajal 1960ndate keskel läbi pugeda, et pääseda NSV Liidu koondisse ja olümpiale?

Mäletan, kuidas sõitsin 1959. aastal esimest korda üksinda rongiga Venemaale Tšeljabinskisse. Sinna läks Moskva kaudu üle kahe päeva. Aga nii palju oli mul tollal tahtmist. 1960. aastal võitsin Alma-Ata lähedal Medeos [kõrgmäestikus] 1500 meetrit tänu sellele, et vene mehed olid olümpial. Sain juraka kristallvaasi, mida ei jõudnud kojugi tassida.

Siis valitses plaanimajandus, ka spordis. Vaadati ka mittevenelasi, väljapoole Moskvat ja Leningradi, sest taheti, et koondises oleks sportlasi üle terve NSV Liidu. See väide, et Nõukogude koondises said ainult venelased kuskile võistlema, ei pea paika.

Nii hakatigi mind vaatama. 1961. aasta talvel kutsuti laagrisse ja NSV Liidu meistrivõistlustele, mis oli suur saavutus. 1963. aastal sain esimest korda välismaale, kui Oslos oli matškohtumine NSV Liit – Norra. Hooaja lõpus oli mõni rahavõistlus, näiteks Davosis. Aga venelane mängis mäkra, võttis kogu raha omale.

Kui palju?

Saime Norra kroonides kopsakad summad, nii et oleks olnud miljonärid, kui oleks kogu raha omale saanud.

Kuidas teilt raha ära võeti?

Meil oli võistkonnas üks vend, kes selle kokku korjas.

Kas sportlastele ka midagi jäeti?

Mitte midagi. Pärast, kui võitsid võistlusi ja tegid rekordeid, said üleliidulisest spordikomiteest preemiat. Ega see ka halb olnud, sest hooaja lõpus said kõik korraga kätte.

1967 ja 1968 oli mul juba teada, kuidas venelasi petta. Rahaga ümbrik anti autasustamisel kätte. Panid selle tasku. Aga kohe ma [autasustamistseremoonialt] ära ei läinud, noppisin kergelt mõned Norra kroonid välja ja panin kõrvale. Nad olid muidu nii nahaalid, tulid kohe juurde, et anna ümbrik siia. Ja pidid andma.

Kas keegi neile vastu ka üritas hakata?

Mis sa seal hakkad. Järgmine kord sa siis enam väljamaale ei sõitnud.

Terve Nõukogude spordikomitee elas selle rahaga, priiskasid ja tegid, mis tahtsid. See oli nende süsteem. Kui ma 1969. aastal nad pikalt saatsin, siis öeldi, et aitab, enam ma koondisse ei saa.

Kas kadedust ei tekitanud, et välismaa sportlased said preemiaraha endale, aga teilt võeti kõik ära?

Me ei teagi, kui palju nad said. See oli nii salastatud. Teadsime, et kui nad spordiga lõpetasid, oli neil kogutud nii palju kapitali, et asutada poed või ärid.

Kuuldavasti ei läinud te Innsbrucki olümpiale sugugi võidumõtetega. Millest unistasite?

Omavahel võisime [treener Šilkoviga] rääkida ja mõelda, et võin sõita nii ja naa, aga ta oli delikaatne vend, ei öelnud kunagi välja, et võid võita. Kuid me mõtlesime samu asju. Me iseloomud sobisid. Tänu sellele mul võidud tulidki.

1963. aasta sügisel võitsin Tšeljabinskis 1500 meetrit, sõitsin mitteametliku maailmarekordi harilikel radadel. 1964. aasta jaanuaris võitsin Norras EM-võistlused, seejärel lülitati mind paugupealt olümpiakoondisse. Ega venelased lollid ole. Iga inimene saab aru, kes on mida väärt.

Kuidas end eestlasena NSV Liidu koondises tundsite?

Vene koondises lõi ikka välja Balti riikide kasvatus. Sa olid palju intelligentsem kui mõni kasahh või Tšeboksarõst pärit vend, kellega sai vene keeles rääkida ainult nende kõige paremate sõnadega.

Norralased kirjutasid 1963 matškohtumise järel minu nime Antsov. Siis panin kohe kisama. Seal oli üks Miša Benediktov, 80-aastane vene immigrant, ta ka ütles, et selle asja peab ära parandama.

Inglise keel oli mul nii palju suus, et kui poes käisin, oli mul järjekord mehi taga, kes palusid, et aita neil osta.

Ja kui liidu treener tuli suurde viie tärni hotelli restorani lõunat sööma, endal Spartaki punased puhvis dressid jalas, siis läksin ja ütlesin ta õpilasele – otse talle ei julgenud öelda, oli õudselt kõva käega vend –, et ütle treenerile viisakalt: kõik teavad, et oleme Nõukogude Liidust, nii et pane söögi ajaks vähemalt korralikult riided selga. See oli see nende kultuur...

Kuidas tollal võite tähistati?

Pärast oli ainult üks õudne jooma. Banketid olid eriti vägevad Norras ja Rootsis, lõpuks oli laud samasugune äke kui alguses – tavaari oli nii palju.

Kunagi peeti viie riigi matškohtumisi NSV Liit – Norra – Holland – Rootsi – Soome. Ükskord õnnestus mul isegi ära võita. Seejärel oli Moskvas bankett. Kõik olid terve päeva söömata olnud.

Sõime esimese ringi ära – ja umbes nii, et tšau! [Norra kiiruisutaja] Fred Anton Maier küsis, kas rohkem ei saagi. Ma läksin siis meie esindaja juurde ja ütlesin, et ärge jamage, ise olite ka ju Norras, mäletate, kuidas meid vastu võeti. Alles siis organiseeriti, et sai praed kah.

Mis teile olümpiavõidu eest preemiaks oli?

Autoostuluba. Moskvitš oli kinni makstud. Panin umbes poole raha juurde, nii et sain 5900 rubla eest Volga. Kunagi sain [Eestimaa Kommunistliku Partei juhi] Johannes Käbiniga kokku, ta ütles, et kurat, mis sa jamad, tulnud minu juurde, ma oleks sulle kohe Volga andnud. Usun, et ta oleks andnud küll, oli hea muhe vend.

Kui palju võitude ja rekordite eest kokku teenisite?

Ma ei oska öelda, aga see oli tol ajal piisav. 250 rubla oli liidu koondise stipendium, sellega elasid mul naine ja ämm ja laps ära. Ise käisin laagrites ja see andis teist sama palju juurde.

Mida arvate sellest, et nüüd saavad suusatajad juba ainuüksi Eesti koondisse pääsemise eest auto?

See ongi üks põhjusi, mis teatud sportlased ära rikub, et sponsorid annavad neile autosid sõita ja kortereid ja palju raha. Kes neist läbi on löönud? Ainult kolm. (Antson peab silmas Andrus Veerpalu, Jaak Maed ja Kristina Šmigun-Vähit – P.P.) Aga ülejäänud – see on ju udu, kurat.

Pärast Innsbrucki olümpiavõitu 1964 teil mitu aastat enam nii edukalt ei läinud. Miks?

1966 läks mu treener Boriss Šilkov ära. Tal oli tore naine, pidas kaua vastu, aga siis sündis neil laps ja naine ütles talle, et aitab sulle küll Antsoniga jamamisest.

Siis tuli Boriss Zõbin, kes oli kunagi liidu paremaid pikamaasõitjaid, aga ta keeras mul natuke tehnikat tuksi. Kiiruisutamise tehnika on jõle nüansirohke, hästi koordinatsioonirikas, kõik käib läbi puusa.

1967 algas mul järgmine pikk tõus. EMil tulin neljandaks, oleksin võinud tulla esimeseks või teiseks, aga venelased mängisid mulle esimest korda mäkra.

Millega?

Olin ühe öö Soome tuttava juures. Aga see oli tollal tabu. Hommikul taheti mind kohe Moskvasse tagasi saata. Aga meie delegatsiooni juht, kellel oli väga hea süda, ütles, et see mees ei sõida kuhugi, see mees võib ära võita. Jäin alles.

Resümeena ütlen, et kui olid Nõukogude Liidus esimene number, võisid teha, mida tahtsid. Kui sa olid kolmas, siis vaadati.

Kui palju erineb nüüdisaja tippsport teadusliku ettevalmistuse poolest teie ajast? Oli siis praegusega võrreldes nagu kiviaeg?

Oligi. Mäletan 1968. aastal Grenoble’is dopingukontrolli. Meil ei olnud midagi karta, sest [NSV Liidu koondises] ei olnud midagi. Meie sporditeadus oli 20 aastat maailmast maas.

Ise olen üks kord elus tarvitanud kofeiini – 1968, kui sõitsin Alma-Atas oma viimase NSV Liidu rekordi 5000 meetris 7.35,4. Siis oli natuke imelik tunne. Seda nimetati tollal dopinguks.

Metoodikat õppisime norralastelt, me ise ei teadnud midagi.

Meil olid küll kahed uisud, ühed sula- ja teised külma ilma uisud, ent nüüd on varustus teistsugune, samuti jäätingimused. Aga massaaž oli meil korralik. Massöör, 70-aastane vanamees, ütles kohe, kas oled vormis või mitte. See oli meil ainsana kõrgemal tasemel, ja söömine oli ka tipp-topp. Treeninglaagrites käisime ministrite nõukogu baasides ja sõime seal hästi, rohelist ja...

Liidu koondises valitses süsteem, et tugevam jääb ellu. Kas see mõrvarlik ei olnud?

Ei olnud, sest materjali oli nii palju. Ja inimesed olid koormusest tugevamad. Praegu küll kardan Andrus Veerpalu pärast, mis temast 60-aastaselt saab.

Kuidas teie tervis vastu on pidanud?

Vasak menisk teeb häda. [Spordiarst] Eldur Annus ütles, et enne ei ole mõtet lõikusele minna, kui käia ei saa. Praegu aitavad tabletid. Ükskord Erki Nool küsis mult, et kõik vanad sportlased on vigased, miks mina ei ole.

Miks siis?

Koplis oli palju spordivõimalusi, siis ei olnud telekat ega internetti, sport oli ainus väljund. Seal oli kaks staadioni, korv- ja võrkpalliväljak, kaks tenniseväljakut...

Mis teid spordis motiveeris?

Järkjärguline tulemuse parandamine. Algul esimene järk, siis meistersportlase kandidaat, siis meistersportlane ja teeneline meistersportlane, kui midagi võitsid. See oligi motivatsioon, mul ei olnud rohkem vaja.

Jätsite spordiga pisut ootamatult hüvasti. Kuidas see juhtus?

1969. aasta detsembris läksin Kirovis staadionile ja tundsin, et ei taha enam sõita. Psühholoogiliselt olin nii küps, kuigi suvi oli vahet olnud. Ma ei läinudki enam võistlema, vaid sõitsin koju tagasi. Siis sain teate, et olin iskljutšeno – koondisest välja visatud. Oligi kõik. Ma ei hakanud midagi vaidlema. Mul ei olnud enam midagi tõestada.

Millega praegu tegelete?

Noor pensionär (naerab). Naisega on kahe peale maamaja, siis on suvila ja veel paar asja, aga raha ei ole. Raha oleks, aga võtsin, nagu kõik lollid, pangalaenu, ja nüüd maksan seda hingehinnaga. 10 000 iga kuu.

Kuid tegin selle eest ka maamaja ja suvila katuse korda, sinna läks paarsada tuhat. Autoliising oli ka, aga see lõppes õnneks ära.

Kuivõrd tunnete, et NSV Liidu aegse olümpiavõitjana pole te päris Eesti olümpiavõitja?

Mida vanemaks olen jäänud, seda vähem on mulle tähelepanu pööratud, ka Eesti Olümpiakomitee poolt. Tegime olümpiavõitjate kogu, see oli [tõstja] Jaan Taltsi ja minu idee.

Küsimus oli riigi preemias. Olime kõige vanemad Jaaniga. Ajasime toetuse välja. See on hea, et kõik olümpiavõitjad, kes saavad 53, saavad 10 000 krooni kuus kätte, kas nad käivad tööl või mitte. Hakkasin ise seda saama siis, kui sain 63.

Siin tekivad jõledad käärid. Olen nimetanud end aina rataste vahele jäänuks oma vanusega. Plass küll rääkida, aga nii see on. Elutööpreemiat anti mulle 300 000, aga kaks aastat hiljem [korvpallur Jaak] Lipsole juba 600 000.

Kas teid on erakondadesse ka kutsutud?

On küll. Paljud endised, näiteks Tiit Vähi Koonderakonna ajal, masseerisid mind. Siis nägin korruptsiooni, pindadega hangeldamist kesklinnas, kuidas enda tuttavatele, rääkimata sugulastest, kirjutati kogu aeg välja ordereid. Ütlesin siis endale, et ma ei astu kunagi parteisse.

Paar korda on veel kutsutud. Alles hiljuti, eelviimase riigikogu ajal ka.

Miks teie arvates sportlased viimasel ajal poliitikasse trügivad?

Kõik pabistavad oma tuleviku pärast. See on täitsa loomulik. Ega elu aeg saa ju sponsorite raha.

Mul endal on kolm asja elus hästi läinud. Mul on kolm kõrgharidust: Peda, marksu-leninismi ülikool ja eluülikool (naerab). Teine asi – keeled. Viies keeles ei lase ma end maha müüa: vene, inglise, soome, norra ja rootsi. Kui omal ajal välismaal [võistlemas] käisin, siis palju seal ikka neid pidusid panid.

Käisid Oslos tänaval, plikad võtsid kindad ja mütsid sul peast ära, panid ajama – suveniir ju. Siis püüdsid kinni, hakkasid rääkima, said tuttavaks ja asi läks natuke kaugemale mõnikord...

Kolmas on see, et olen eluaeg olnud keskmik. Isa oli Koplis sõjatehases lukksepp ja ema lihavabrikus brigadir. Mäletan isegi, et kui sõda hakkas, siis oli meil laua peal vasikaliha ja marineeritud kõrvits, teised olid kõik näljas.

Ega minust midagi poleks tulnud, kui ma näljas oleks olnud. Kuni 1959. aastani sõitsin ringi isa, ema ja vanaema rahaga, Kalev andis päevaraha, aga selle raha eest ei saanud lõunaportsugi.

Kas nüüd on sportlased mõneti teistmoodi kui teie ajal?

On küll. Niisuguseid latatarasid minu ajal ei olnud. See näitab suhtumist.

Kui palju oma endise abikaasa Eve Kiviga suhtlete?

Käime poja sünnipäeval. Ta sai eile 44. Kuus või seitse aastat elasime koos, ja sellest ka pool aega oli tema ära ja pool aega olin mina ära. Muidu poleks vast kahte aastat ka vastu pidanud. Ema oli tal suur vahelesegaja.

Teis nähti Eesti esinduspaari. Tundsite seda?

Ega me tänaval käia saanud eriti. Mitu korda ütlesin Evele, et seisame, vaatame taha, kas inimesed jäävad seisma ja meist rääkima. Oligi nii.

Kui saaksite elutee uuesti valida, kas eelistaksite ikka sportlaskarjääri?

Raske öelda. Praegu on mul hoopis teised huvid. Usun, et ma ei oleks sportlane, vaid notar või advokaat. Omal ajal tahtsin neiks saada. Vanaema ütles mulle, et sina pead olema see mees, kes on kogu aeg köögis kokk, sest siis on ükskõik millal sul kõht täis. Kuradi kuldsed sõnad! Ega mina naist kööki lasegi, teen ise kõik ära.

Muidugi oleks võinud natuke paremini elada, kuigi ma ei puhu ennast suureks. Aga oma maja oleks võinud küll olla. Praegu on Tallinnas neljatoaline korter. 240 km kaugusel Puka ja Rõngu vahel on suur maja, naise Ene vanavanemate maja. Sinna mu raha läkski.

Öelge, kas kaks minutit au ja kuulsust olümpiapjedestaalil on suurt pingutust väärt?

Üks mu elu paremaid seiku oli hoopis see, kui kandsin Albertville’i olümpia avamisel Eesti lippu. Me peres peitis isa 1945. aastal sinimustvalge lipu ära, aga pärast ei leidnud me seda üles.

Kui vaatan nüüd harvu esinemisi, kus Eesti sportlastele mängitakse Eesti hümni, siis tõusen alati püsti. See on mul austusest selle vastu, et selline ilus lipp on olemas.

Teil oli olümpiakuldmedalit vastu võttes uhke kasukas seljas. Mis sellest sai?

See oli hülgenahkne kasukas. Praegu on spordimuuseumis, lasin enne korda teha.

Kuldmedal on ka seal?

Kuldmedal on seifis.

Pangas?

Enam-vähem. Ma ei hakanud riskima, et hoida kogu aeg kodus. See on ju reliikvia.

CV Ants Antson (71)

esimene eestlasest taliolümpiavõitja

Sündinud 11. novembril 1938 Tallinnas

Haridus

1957 Tallinna 22. keskkool

1975 Tallinna Pedagoogilise Instituudi kehakultuuriteaduskond

Tulemused olümpiamängudel

1964. aastal Innsbruckis 1500 meetri kiiruisutamises kuldmedal ja 10 000 meetris 5. koht

1968. aastal Grenoble’is 1500 meetris 12.–13. koht

MM-võistlustel 1964 1500 ja 5000 meetris pronks

EM-võistlustel 1964 mitmevõistluses kuld; 1964, 1965 ja 1967 üksikaladel üks 1. koht, kaks 2. kohta ja kolm 3. kohta

NSV Liidu meistrivõistlustel 1964–1968 mitmevõistluses üks kuld, kaks hõbedat ja üks pronks, üksikaladel kolm 1., kaks 2. ja viis 3. kohta

Maailmarekord väikeses mitmevõistluses 176,3000 punkti ja 3000 meetris 4.27,3 (1964) ja 1500 meetris 2.11,2 (1963)

Võitis 1964 maailma parimale kiiruisutajale välja pandud Oscar Mathiseni auhinna

NSV Liidu teeneline meistersportlane 1964

33-kordne Eesti meister kiiruisutamises

Lisaks võitnud 3000 meetri takistusjooksus Eesti meistrivõistlustel kaks 2. kohta ja ühe 3. koha ning tulnud 1957 Eesti koolinoorte meistriks jäähokis

Töötanud 1962–1977 Kalevi instruktori, treeneri ja jalgrattaspordikooli direktorina

1977 sai Tallinna Oktoobri, hilisema Läänerajooni ning Kesklinna spordijuhiks

1993–2000 Tallinna Kesklinna valitsuse kultuuri- ja spordiosakonna juhataja ning nõunik

Eesti Olümpiakomitee auliige

Kandis 1992. aasta taliolümpial Albertville’is avatseremoonial Eesti lippu

Treenerid

Olaf Olmann

Boriss Šilkov (NSV Liidu koondises)

Aleksander Tšikin (kergejõustik)

Abikaasa Ene. Eelmisest abielust näitleja Eve Kiviga poeg Fred ja kolm lapselast

Arvamus

Kas see, et teis taheti omal ajal näha Eesti esinduspaari, segas teie elu?

Eve Kivi

filminäitleja, eksabikaasa

Ei, ma ei usu, et see mind segas, sest ma olin ju kinos ja filmis olnud, ma olin harjunud, et mulle järele vaadati. Ega ma saanud tuntuks Ants Antsoni naisena, ma olin Eve Kivina tuntud juba enne. Aga tol ajal ei olnud minu arust nii palju klatšijutte nagu nüüd.

Mäletan, et ajakirjandusinimesed tõid ta millalgi pärast olümpiamänge minu juurde koju, kuna taheti teha fotosid ja otsiti kena naisterahvast. Mina ei tundnudki teda.

Sealt me suhe edasi arenes. Kui mitme kuu pärast abiellusime, seda ma enam ei mäleta. Ma ei ole selle teemaga eriti tegelenud – mis möödas, see möödas. Kui täpsemalt juurdlema hakata, siis peaksin paar minutit mõtlema.

Koosolemise aega oli meil vähe. Kui Fred sündis, siis olin paar aastat kodus. Seejärel läksin jälle tööle.

Moodsas keeles öeldes kasvasime lahku. Inimesed peavad ikka koos elama ja olema, siis nad on ka koos, aga meie elukutsed olid erinevad, mõlemad elasime ratastel ja liikusime erinevale poole. Eks ta nii läks.