Mitte sellest ei taha ma rääkida aga siiski – miks meil enam olümpialaule ei tehta?
Siiani kohiseb kõrvus Barcelona laul: « ..kui sind kataloonia kanti ei vea, siis sule kõrvad nüüd, sest muidu teed võib-olla vea...“ Mihkel Raud laulmas ja siis oli lugu sõnadega: «Suusalumi, suusalumi, Norra riigis põles tuli...“
Paraku ei meenu viimaste olümpiate laule. Kas see oli lihtsalt laulvarevolutsiooni järelkaja, kus loodeti lauludega ka peale impeeriumite lammutamise medaleid võtta? Äkki aitaks nüüdki? Aga nagu öeldud – mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Ann kirjutas päevikusse, et meid ei tunta ega teata ja me pole siin tutvunud kellegagi, kes tunneks kedagi, kes teaks Eestit. Vaidlen vastu. Minu paari käiguga Vancouverisse kogunes vähemalt kolm vastupidist näidet.
Lugu 1: Bussijuht. Kuuldes minu päritolumaa kohta teatas kohe, et tema perenimi on Sirk ja ta isa oli eestlane ja selle tõestuseks luges kohe eesti keeles ühest viieni. Ema oli tal poolakas ja elanud olid nad pikalt Venetsueelas, kodune keel siiani hispaania. Sunnitud ajutiselt talviti töötama bussijuhina, ootas mees kevadet, et minna taas oma põhitööle põhjamerele vaala ekskursioone ja lindude vaatlemist juhtima. Igati tore ja sümpaatne mees, kes muuhulgas teeb ka kohalikule vikerraadiole saateid vaaladest.
Lugu 2. Puhas ärimees: see lugu ei ole enam nii Eesti keskne, aga väike riive siiski on. Hotdogi müüja tänavalt rääkis kõrvakriipiva slaavi aksendiga. Väikse arupärimise järel läksime vene keelele üle. Tema kokkupuude Eestiga oli pärit paarikümne aasta tagant, kui ta tahtis Tartus spordiarstiks õppida, aga ei saanud sisse. Siis, kui uks avanes põrutas ta kohe Kanadasse äri ajama.
Tema tippaeg oli olnud mõned aastad tagasi, kui tal oli viis vorsti-saia müüvat käru Vancouveri tänaval ja teenistus küündis paarisaja tuhande eesti kroonini. Härra kaupmees meenutas kangesti ühte kangelast vene kultusfilmist Brat 2 ja tema jutt kindlasti pole 999prooviga kuld, aga Eestiga kokkupuude olemas ja sellest piisab, et olla peaaegu oma võõras linnas.
Lugu 3: Jalkafännist melomaan: noormees, kes ulatas mulle soovitd Kanada muusiku heliplaadi küsis peale lühikesi viisakusvahetusi, ega ma Soomest pole ja kuuldes vastust Eesti kohta, läks kohe omamehelikuks. Tema oli suur jalgpalliklubi Moskva Spartaki fänn. Kuigi ise neli aastat tagasi Novorosiiskist Vancouverisse kolinud, teadis hästi Tarmo Kinki ja kunagisi Torpeedo mehi Operit ja Stepanovit. Jälle peaaegu oma mees siin võõras linnas.
Tore on olla suureesti kodanik!
Aga siia veel siis üleskutse Mihkel Rauale: tee ruttu üks Vancouveri olüpialugu millega saaks Kikut Raeplatsil tervitada!
25.02 Peep Pahv: kas me kõik olemegi müüdavad?
Ilmselt olete kuulnud väidet, et kõik me oleme müüdavad, küsimus on ainult hinnas. Kurb, kui see väide tungib ka sügavale sporti.
Kas keegi on mõelnud, miks ei osalenud naiste laskesuusatamise teatesõidus Saksmaa esinumber Magdalena Neuner? Jah, ametliku versiooni kohaselt tundis ta end väsinuna, lisaks polnud ta kindel oma laskmistäpsuses ning ei soovinud naiskonnakaaslasi alt vedada. Kas pole kummalised väited samalt olümpialt kaks kulda ja hõbeda võitnud naise suust… eriti see, mis puudutab laskmist.
Just tihti ei tule ette ka seda, et liider loobub kohast teatenelikus, et naiskonnakaaslane, kel olümpiakuld puudub, saaks selle ise võita. Seda enam, et sellesama liidrita pole kulla võitmine sugugi kindel. Ning nagu elu näitas, reaalsuses see ei õnnestunudki.
Kuid Vancouveris ja Whistleris liigub ringi ka teine versioon, mille peamisteks levitajateks on Venemaa ajakirjanikud. Nimelt olevat Neunerit mõjutatud teatesõidust loobuma. Mõjutusvahendiks olnud aga kopsakas preemia, mille pani välja üks Venemaa laskesuusatamise tippametnike. Maailmamõistes väga rikas mees. Pole vist liigne meenutada, et teatesõidu kuld kuulus Venemaa naistele.
Raske öelda, kas kuulujutul on ka mingit alust, ent intrigeerivaid mõtteid tekitab see kindlasti.
23.02 Raigo Pajula: hokihullus, litter ja sarvedega tibi
Hoki annab olümpial tooni – see on selge. Kuid, et see on nii suur asi, ei kujutanud ma ettegi. Venemaalt on olümpialinna sõitnud kõik inimesed ja kanadalasedki mahuvad oma lemmikute mängupäeval kõik saali, Rootsi on ilmselt inimestest tühijaks voolanud ning Tallinki laev ei saa silduda – lihtsalt pole kedagi otsi vastu võtmas… Selline tunne tekib Vancouveri jäähoki halli ümber ringi liikudes.
Olin käinud paar päeva tagasi vaatamas Läti-Venemaa mängu ja see oli võimas, eriti just fännide ja melu poolest. Eile sain pildistada Venemaa-Tšehhi mängu ja Soome-Rootsi matši. Just viimase mängu viimast kolmandiku läksin pildistama väljaku äärde, et saada otsesemat kontakti mänguga, noh näiteks kuulda vastu portet surutud mängija ribide prõksumist või pildistada ikka lähedalt, kuidas kindad maha visatakse ja juttu aetakse. Ei osanud mina siis aimata, et satun ise selle show üheks osaks.
Minu taga istus terve sektoritäis Rootsi fänne, sekka ka mõni sini-valge, nagu kunagises Snicersi reklaamis, aga enamus siiski kollased, kuradi sarved peas. Nii oli ka ühel neiul sarveline kiiver ja kollane särk mille ümber ristilipp. Istus seal rahulikult ja tõmbas oma iluga tavalist tähelepanu, nagu ka tema kaaslane, kes ilmselgelt nautis, et tema kõrval istub just selline iludus.
Mäng käis ja kõik oli tavaline, kui ühel hetkel läks märuliks ja mitte jääl (seal ei toimunud muide suurt midagi), vaid minu ümber ja peal. Sarviline neiu kukkus järsku üle tribüüni serva minust vasakule maha ja teiselt poolt lähenes üks Kanada fänn, kes ilmselt on igal mängul kohal just selle momendi jaoks. Ning see, mis need jõud liikuma pani oli platsilt välja lennanud litter. Keegi, ilmselt Soome mängijatest lõi selle välja, sest rootslane see ei saanud olla, nemad lõid põhiliselt soomlaste väravasse.
Litter lendas ilmselt vastu võrku ja sealt libises mänguväljakut eraldava klaasi taha otse minu jalge ette. Võtsin selle paljude hokihullude unistuste kummitüki üles ja panin kotti. Kõik tundus olevat hästi. Siis aga läks selja taga trampimiseks ja vileks ning kui ringi keerasin, siis nägin et mind tahtis tappa umbes pooltuhat vihast vikingipilku ja viibet, millest ei saanud muud välja lugeda, kui et olin millegi vastu eksinud.
Lühike seletus seljataga istujalt toimunu kohta ja oli selge, et see ei ole minu litter. Malbe sarvedega neiu oli hüpanud pea ees just selle eseme järgi ning kõikide saalisviibinute arvamus oli, et see litter kuulub talle. Jõudsin veel mõelda, et kõiki litri püüdjaid näidati väljaku ekraanidelt ja kujutasin ette kuidas ma seal praegu välja näen – nagu poiss liivakastis, kes ei taha tüdrukule traktorit laenata. Muidugi andsin selle kenale tüdrukule tema unistuste vidina.
Aplaus ja rõõmuümin andsid teada, et täna saan ikka omal jalal koju. Hiljem üks kaameramees lohutas, et tegin õige otsuse, kuigi tema sõber müüs mängus saadud litri 500 dollariga edasi...
Kanada fänn, kes ründas paremalt, nimetas mind aga sellise sõnaga, mida siin hea meelega ära ei tooks.
19.02 Peep Pahv: aelgalne teenindus
Mõne suurema ürituse käigus mõnda Eesti väikelinna või asulasse sattudes ning sealses kohvikutes-baarides meeletus järjekorras seistes või sootuks tühja kõhuga jäädes, olen korduvalt mõelnud – kas nende äride pidajad ei taha tõesti teenida.
Pole ju midagi elementaarsemat, kui teades, et sellel või tollel päeval satub siia rohkem inimesi, varuda endale ka rohkem kaupa ning kutsuda tööle rohkem inimesi. Ikka selleks, et saaks rohkem inimesi teenindatud ning selle käigus kasum suurendatud. Aga mis teha – tundub, et enamus kaupmehi selle peale ei mõtle…
Sarnast olukorda võib kohata ka Vancouveri olümpia suusakeskuses Whistleris. Pärastlõunasel ajal söögikohta sisenedes tabab sind halb eelaimus ning pisut hiljem mõistad, et see polnud petlik – mõnikord tuleb oma rooga oodata tunnike, hea kui kõhutäie saab kätte kolmveerand tunniga. Kusjuures teenindaja vabandab juba ette, et meil napib tööjõudu ning peate ilmselt kaua ootama…
Huvitav, kas taliolümpia tuli Whistleri kõrtsmikele üllatusena?
19.02 Ann Hiiemaa: pressikeskuse lugemissaal
Eile hommikul läksin Whistleri pressikeskusesse ja mõtlesin natuke värskeid ajalehti sirvida. Nägin päev varem, et ajalehed asuvad tagumise laua peal ja sinna ma neid võtma läksingi. Seekord olid valikus USA Today erinevad numbrid.
Võtsin sealt siis kõige pealmise lehe ja hakkasin oma koha peale tagasi minema. Tee peal tuli mulle vastu keskealine ameeriklane, kes ütles: «Oo tere – ma näen, et siin tuuakse lausa ajaleht kätte!»
Endamisi mõtlesin, et küll on ikka ebaviisakas mees –ega ma mingi postiljon ju ometi pole – ja vastasin talle isegi viisakalt: «Ei, lehed on seal – minge võtke ise!»
Mõne sekundi pärast tuli minu kõrvale aga helesinises jopes vabatahtlik, kes kiskus mult lehe käest ja osutas minust paar sekundit tagasi möödunud mehele: «Need lehed on tegelikult tema isiklikud. Need pole kõikidele lugemiseks.»
16.02 Ann Hiiemaa: populaarsed surmavideod
Vähem kui paar tundi pärast seda kui 21-aastane grusiin Nodar Kumaritašvili oli Whistleri kelgurajal traagiliselt hukkunud, riputati internetti juhtunust ligi kolmeminutiline video. Aegluubis oli näidatud noore mehe lendu vastu raudposti, verd, meedikute jooksmist – surma.
Samal ajal kui Kumaritašvili ema AP fotograafide kaamerate ees pisaraid valas, klikkisid tuhanded inimesed üle maailma surmavideole.
Surm on muutunud justkui meelelahutuskaubaks, mida inimesed silmad punnis tarbida saavad. Ja oi – kuidas nad seda veel tarbivad – Postimehe veebis oli seesama video üks päeva vaadatuim. Üleeilseks oli seesama video youtube’is kogunud rohkem kui 700 000 lugejat. Surm kogub lugejaid samamoodi nagu Egiptus Eesti turiste.
Aga miks inimesed vaatavad selliseid videosid? Õigupoolest – miks inimesed neid üldse üles riputavad? Mida me sellest saame?
Kui arusaama, et iga päeva tuleb hinnata, siis ei ole olukord veel kõige hullem. Kui aga mõtleme, et – oo, kui lahe lend – siis on olukord kurb. Seesama hukkunud noormees on ju olnud kellegi poeg, parim sõber, naabripoiss. Ja nüüd vaatavad miljonid inimesed, kuidas ta vastu raudposti lendab ja sureb…
14.02 Ann Hiiemaa: «Oo, Eestist! Kui lahe!»
Inimesed on siin Whistleris ja Vancouveris ülisõbralikud – teretavad viisakalt, küsivad kuidas läheb ja kust me pärit oleme. Kuuldes vastust - «Eestist» - on esimene reaktsioon alati sama. Tavaliselt kõlab see nii: «Eestist – oo, kui lahe! Lausa imeline!» Justkui oleks Eesti nimi neile sama tuttav kui USA või Saksamaa.
Kui aga küsida, kas nad teavad, kus Eesti üldse asub, vastavad ülisõbralikud kanadalased üsna erinevalt. Siinkohal mõned variandid Postimehele antud vastustest: 1. «Tegelikult, ma ei tea, kus Eesti asub. Ma ei tea sellest üldse midagi.» 2. «Eestist? Ma olen seal isegi käinud. Või noh…ma olen Berliinis käinud ja see on ju praktiliselt seesama.» 3. «Oo, Eestist? Mu sõbranna on Tallinnas sündinud – see pidavat väga ilus linn olema.» 4.«Eestist tean ma nii palju, et mu sõber on seal käinud. Tegelikult on ta Saksamaal käinud, aga see ju üsna seesama.» 5. «Loomulikult ma tean, kus Eesti asub! Paljud mu sõbrannad on seal sündinud ja see riik oli vanasti osa Venemaast.»
Väikse, 1,3 miljoni elanikuga riigi kohta pole tulemus sugugi paha. Või mis?