Vancouveri olümpia avapäeval Gruusia kelgutaja Nodar Kumaritašviliga juhtunud traagiline õnnetus tõi ilmsiks rahvusvahelise olümpialiikumise juhtide kahepalgelisuse. Loomulikult jätab sportlase surm olümpiale oma sügava jälje, ent vägisi jäi mulje, et pärast juhtumit pressikonverentsi korraldanud olümpiaisad mängisid oma rolli ilmselgelt üle.
Tegemist oli justkui nutukoori etteastega, mitte probleemi tagamaid valgustava üritusega. Vancouveri OMi peaorganisaator John Furlong võlus silmanurka isegi pisara ning teatas katkendlikul häälel rääkides, et kogu olümpiapere süda on murtud. Pisut hiljem, olümpia avatseremoonial, toetas Furlong küünarnukist kelgutajat mälestanud ROKi presidenti Jacques Rogge’i.
Sügavast murest räsitud mõtlikud ilmed… Tõesti ilus ja südantlõhestav pilt, millised suure südame ja hingega mehed – nii mõtles ilmselt mõnigi õrnahingeline televaataja.
Üldsuse ees oli kurb nägu tehtud, nüüd tuli aeg vahetada emotsioonid pragmaatilisemate käikude vastu. Lubati algatada uurimine ning, üllatus-üllatus, loomulikult tuvastati, et elu jätnud kelgutaja oli ise süüdi. Mida muud võiski oodata – õilsate ideaalide ja puhta maine kandjana ei tohtinud olümpia korraldajatele jääda juhtunu pärast ühtegi musta plekki.
Ametliku teate avalikustamise ajaks oli justkui unustatud, et vahetult pärast õnnetust kostis paljude sportlaste ja kelguliidu ametnike suust hulgaliselt väiteid, et Whistleri kelgurajal pidi ükskord midagi sellist juhtuma. Kiirused, millega seal kihutati, olid hullumeelsed. Seni kehtiv maailma kiirusrekord on püstitatud samal rajal ning varem on sealt vähemalt kolm raskelt vigastatud kelgutajat haiglasse viidud.
Raske öelda, mida ja kuidas olümpiaisade palgatud uurijad välja selgitasid, ent sportlase eksimusest rääkides ei märkinud keegi, et kelgutajad soovitasid juba ammu paigaldada õnnetuspaika kaitsvad kõrgendused. Ei maksa arvata, et raja ohtlikkus on vaid juhtunu pärast üliemotsionaalseks muutunud sportlaste luul. Ka kelguliidu president Josef Fendt möönis ühes usutluses, et raja projekteerimises on tehtud ränk viga. Maksimaalne kiirus, mis pidi olema 137 km/h, on paarikümne võrra suurem.
Kõik oleks justkui selge, kuid olümpiaisad leidsid ikkagi, et õnnetus juhtus ainult kelgutaja enda sõiduvea tõttu ning võistluse korraldajatel pole sportlase surmas vähimatki süüd. Jääb vaid küsimus, miks järgmisel päeval kelgutajate stardipaika muudeti ja sellega sportlaste kiirusi vähendati. Kõik oli ju niigi parimas korras…