Anatoli Šmigun ennustas tütre medalivõitu aasta ette

Kristina Šmigun-Vähi pisitütar Victoria Krisi oli medalipeol vaat et suurem staar kui hõbemedali võitnud ema. Foto: Raigo Pajula

2009. aasta veebruar. Kristina Šmigun-Vähi istub koos abikaasa Kristjan-Thoriga Otepää kodus laua taga. Kaalumisel on raske otsus – midagi sellist, mis pöörab väikese tütrekese vanemate elu pea peale. Otsus langeb, Kristina üritab tippsporti naasta.

Sellel talvepäeval ei teadnud veel keegi, kas tagasitulek saab kuhjaga tasutud. Kas see kõik on väärt neid ohvreid, mida noor ema peab tooma, või lõppeb uljas üritus keskpäraste kohtadega või hoopis päris fiaskoga. Vastuseid polnud, kuid risk oli võetud.

Suusakuninganna treenerist isa Anatoli Šminguni mäletamist mööda teatas tütar talle oma otsusest märtsis. Just sellestsamast hetkest alates uskus papa Šmigun kaljukindlalt, et Kristina jõuab taas väljavalitute hulka, medalivõitjaks. «Teadsin, et ta on vahepealsete aastatega muutunud, temas oli tekkinud ematunne. See tuli talle kasuks,» leidis tänu Kristinale ja tema nooremale õele Katrinile vanaisa staatust nautiv mees.

Tõsi, Kristina polnud oma otsustes enam päris vaba. Tippsport naasmiseks oli vaja leida hoidja pisitütar Victoria Krisile. Probleemi aga ei tekkinud, Kristina rääkis kerge vaevaga pehmeks ema Ruti, kes oli nõus treeninglaagrites tüdrukuga tegelema.

«Tean, et paljud mõtlevad – issand, miks ta seda last kõikjale kaasa veab. Kuid näen, et Kristinal on seda väga vaja,» rääkis Rutt Šmigun pärast medalivõitu mõistvalt. Šmiguni tiim oli taas koos. 

Huvitaval kombel polnud Kristina tagasituleku teekonna raskeimad hetked taas tippsportlase ellu sukeldudes, vaid veidi enne Vancouveri olümpiat, Itaalia mägikülas Santa Caterinas vormile viimast lihvi andes.

Kristina organismi laastas paar päeva väldanud viirus, ent pärast selle taandumist muutus enesetunne väga heaks ning sportlase hing ihkas kaotatut tagasi teha. Just siis oli vaja isa ja treeneri tarkust, et ülepingutusest hoiduda.

«Pidin teda vaos hoidma, et ta endale liiga ei teeks,» meenutas Anatoli Šmigun. «Liigselt rabeledes ei saa kaotatud päevi tagasi teha – nelja aastaga viisaastaku plaani täitmine pole spordis võimalik. Ei saa öelda, et oleksime tülitsenud, kuid asjale tuli läheneda professionaalselt.»

Tütart igasugustes olukordades näinud isa tajus esmaspäevase stardi eel, et Kristina võistlusvalmidus on erakordne. «Keskendumine oli nii kõrgel tasemel, et ta võinuks vabalt nutma puhkeda. Oleks keegi öelnud, et ta ei saa starti minna, järgnenuks sellele aga hüsteeria,» selgitas Anatoli Šmigun suurtulemuse sünni peeneid psühholoogilisi tagamaid. Rutt Šmiguni arvates polnud aga tütar sugugi nii pinges. Vastupidi, lapsega tegelemine aitas pingeid maandada ning ta näis üsna rahulik. 

Eesti spordi jaoks ajaloolise võistluse ajal seisis Anatoli Šmigun raja 1. kilomeetri lõpus. Kui tütar esimest korda mööda tuhises, nägi kogenud silm kiireid ja võimsaid liigutusi. Kuulnud 1,3 km vaheaegu, sai talle aga selgeks, kes medalite eest võitlevad. Kristina kuulus nende nelja või viie suusataja hulka. Viimase aasta jooksul treeningutel valatud higi oli läinud täie ette.

«Võistluse keerulisem hetk oli 7. ja 8. kilomeetri vahel, just siis kärises vahe Charlotte Kallaga suuremaks,» vaatas Anatoli Šmigun medalisõidule tagasi. «Võimalik, et Kristina jätkas samas tempos, lihtsalt Kalla pani sellel lõigul juurde. Määrdemehed ütlesid raadiosaatjate kaudu, et Kalla liigub nagu Elofsson (Rootsi endine tippsuusataja – toim).»

Medal taskus, võiks ju rahuneda. Paraku pole esmaspäevane medalisõit veel sugugi kõik. Näiteks Anatoli Šmigun usub, et suusavahetusega sõidu ajal peaks tütar olema veel paremas hoos.

Tütre võiduiha pole võõras ka ema Rutile. «Kristina räägib muudkui kullast ja kullast. Ta on tugev – pärineb ju veel vanast heast Vene koolist, kus tehakse alati palju trenni,» märkis ta. «Võistluspäeva hommikul ütles Kristina tütrele, et emmel on kiire, emme läheb sõtta.»

Uus lahing ootab teda Eesti aja järgi reede hilisõhtul.