Tartu maratoni rajal on juhtunud igasugust koomuskit

Foto: Margus Ansu

Tartu maratoni on püütud läbida igasugu imelikel lumelaudadel. Pole ime, et mõni mees on seejuures lausa kaotsi läinud.

Tartu maraton on sedavõrd emotsionaalne rahvaüritus, et ilmselt on igaühel sellest oma kustumatud mälestused.

Näiteks kaardifirma Regio juht Teet Jagomägi murdis noorpõlves Matu väljal üle Ikarus-bussidest kõrgemate lumevallide starti sumbates ühe poolplastsuusa. Selle asemele õnnestus tal hankida kehvema libisemisega puusuusk. Kuid polnud häda ühti. Jagomägi kasutas tollal levinud pooluisu-tehnikat: plastsuusk jooksis jäljes, puusuusaga tõukas küljelt hoogu.

Reklaamiagentuuri KNT Meediad pidav Eino Karvak läbis tudengina Tartu maratoni kihlveo peale sootuks slaalomisuuskadega. Selleks et ta teisi algul ei segaks, pandi ta startima kõige eest. Lõpuks sai ta uisutehnikat kasutades ajaga pisut üle kolme ja poole tunni 1611. koha.

Ehkki tema tegu pälvis isegi üleliidulise lehe Sovetski Sport tähelepanu, avaldas üks tollane Tartu Ülikooli kehakultuuriõppejõud arvamust, et sellise tembu eest tuleks Karvak hoopis eksmatrikuleerida. Kihlveoga võidetud kolm Napoleoni konjakit on tal, muide, siiani saamata.

Eesti Maaülikoolis töötavale Tiit Talile on jäänud meelde, kuidas hiljem professoriks saanud Mart Külvik ja nüüd ehitusäris tegutsev Raivo Rõõm läbisid kord Tartu maratoni kolmemeetristel tandemsuuskadel. Tali sõitis neil ees või kõrval ja aitas rada vaba hoida.

«Päris lõbus oli vaadata,» meenutab ta, «kui nad allamäge suurema massi tõttu teistest kiiremini libisesid ja siis otsasõitu püüdsid vältida. Tihti lõppes see lumes.»

Pärast Palu toitlustuspunkti sai Tali põhiülesandeks suhtekorraldus ehk Külviku ja Rõõmu lepitamine. «Kuna oli juba väsimus tekkinud, siis rütm ja koordinatsioon ei toiminud enam  piisavalt hästi ning samm ei klappinud,» kirjeldab ta.

«Nad komistasid ja hakkasid selles üksteist süüdistama. Kaklus jäi ära vist ainult seetõttu, et nad üksteiseni ei ulatanud ja üks oli teise poole ebaviisakalt seljaga.»

Siiani imestab Tali, et kuigi mehed lõpetasid kahekesi ühel suusapaaril, mahtus protokollis nende vahele veel neli meest.

Tartu maraton on murdnud paljusid täisjõus mehi. Haanjas matkaüritusi korraldav Ain-Ivar Tupp mäletab juhtumit sõbraga, kes sai liiga kiire alguse tõttu suusatajate keeli totaalse haamri ning läks seetõttu toitlustuspunktis puhkebussi istuma, et jõudu koguda.

Ärgates nägi ta, kuidas suurema kui 6000. numbriga suusatajad mööda sõitsid. Ta oli poolteist tundi tukkunud. «Oma kohaga ta ilmselgelt rahul ei olnud,» teab Tupp lisada.

Mõned mehed on Tartu maratonil suisa kaotsi läinud. Poolteist kümnendit üritust peakorraldanud Rein Kamarik mäletab intsidenti ajast, kui finiš oli veel Tartus.

Korraldajad pakkisid juba asju kokku, kui nende juurde tuli uhke musta auto murelik juht, kes kurtis, et tema ülemus plaanikomiteest on kaduma läinud. Kuna organisaatorid tema juttu kuigi tõsiselt ei võtnud, kaebas autojuht Tartu linnaisadele. Lõpuks võttis keegi telefonitsi ühendust kadunud mehe naisega Tallinnas. Too ütles tasakesi, et ei saa parajasti rääkida, sest... tema väsinud mees magab.

Selgus, et tähtsa mehe sõbrad, kes teda väsinuna Tartu piiril nägid, olid teda veennud, et ega nimi protokollis nii oluline olegi, korjasid ta seejärel oma auto peale ning sõidutasid pealinna.

Kadunud suusatajaid on tulnud veel mitut puhku pikalt otsida. Kord selgus, et ühe mehe sõber oli ta Elva lähistel Illi metsades rajalt oma sauna meelitanud, teine kord oli rajaäärse talu pererahvas kurnatud noormehe oma majapidamisse kosuma kutsunud, kus too oli pärast turgutavat napsi silmad rammestunult kinni lasknud.

Vähemasti üks kadunu ilmus omal ajal ise miilitsasse, meenutab Kamarik. Ta oli pärit Valgevenest, rahata ja dokumentideta. Semud olid ilma temata kodumaale tagasi sõitnud. Järgmisel hommikul pani miilits ta Minskisse suunduva Tšaika peale.