Pronksi hind – pingutus läbi teadvusekaotuseni viinud valu

...ja medalile suud andmas. Foto: AFP / Scanpix

Sport sünnitab kangelasi ning sugugi alati ei pea nad olema võistluse võitjad. Sest vaevalt julgeb keegi öelda, et Vancouveri olümpia murdmaasuusatamise sprindivõistluse pronksinaine Petra Majdic on väiksem sangar kui võitja Marit Bjørgen.

«Minu jaoks on see väikeste teemantidega kuldmedal,» lausus Majdic naiste sprindivõistluse järgsel pressikonverentsil ning ilmselgelt on ta ainus inimene, kes ligilähedaseltki aimab, mida see medal talle tähendab – kukkumine, meeletu valu, leida endas sisemine jõud, et alistada soov loobuda…

See, millist hinda tuleb ühe medali eest maksta, oli näha võistluse finišis, kus Majdicit tuli pikka aega turgutada, ning õhtul Whistleri medaliväljakul toimunud autasustamis­tseremoonial, kui poodiumile tõusmiseks läks vaja kahe inimese tuge. Kõrvaltvaatajale valusad hetked, talle endale… võimatu kirjeldada.

Kuid Majdicil on nüüd medal, mida ta nii väga ihaldas. 30-aastasena – tema esimene olümpiamedal, kogu Sloveenia murdmaasuusatamise esimene olümpiamedal.

«Majdic on suur inimene. Iga teine oleks sellises seisundis võistlemisest loobunud,» sõnas treenerikarjääri jooksul palju näinud Eesti suusakoondise peatreener Mati Alaver. Pärast õnnetust oli ta Majdiciga paar sõna rääkinud. «Juba siis ütles ta, et hingata on väga raske ja valus. Homme hommikul on ta seisund kindlasti veel hullem.»

Vahetult pärast võistlust ei teadnud veel keegi tõde. Eelsõitude ja veerandfinaalide vahel tehtud põgus kontroll näitas, et sportlase luud-kondid on terved ning siseelundid pole kahjustatud. Kahtlustati lihtsalt põrutust, kuid Majdicit vaevanud meeletu valu sundis selles kahtlema. Õhtul selguski, et tal on murdunud mitu roiet.

Majdiciga juhtus õnnetus pealtnäha süütus kohas. Sprindivõistluseks sooja teinud Sloveenia kuulsaim suusataja jäi ühes laskumisjärgses kurvis suuskade valitsemisega jänni ning sõitis rajalt välja. Tema õnnetuseks oli rajaäärne kallas just selles paigas väga kõrge ning suusataja prantsatas pärast kolmemeetrist õhulendu all vulisevasse kraavivette. Mõlemad suusakepid ja üks suusk murdusid.

«Mõtlesin, et minu jaoks on kõik läbi, ma ei saanud korralikult hingata ega end liigutada,» meenutas Majdic. «Aga ma olin viimased 22 aastat võidelnud, teadsin, et olen heas vormis ning sellist võimalust ei pruugi enam tulla. Peas vasardas vaid mõte: tahan startida!»

Võistluse kohtunikud tulid Sloveenia koondise palvele vastu ning lubasid esialgu kolmandana startima pidanud Majdici eelsõidus viimasena rajale – kukkumise järel vajas ta kosumiseks veidike aega. Vapralt võidelnud naine sai kirja 19. aja, langes lumele ning tõmbus valu käes kössi.

Kuna esialgu raskeid vigastusi ei tuvastatud, otsustas ta veerandfinaalis jätkata. Pidevalt selga kinni hoides ja abilistele toetudes liikunud suusataja pääses edasi ka veerandfinaalist ning tänu aegade võrdlusele ka poolfinaalist. Jäi veel viimane pingutus.

Whistleri suusastaadioni sprindirada on raske – esmalt suur tõus, siis rohkelt paaristõukelõike, laskumine ja taas võimas töö paaristõugetega. Majdic pidas pisut rohkem kui kolm ja pool minutit kestnud pingutuse vastu, tõstis finišijoonel pronksmedali võidu märgiks käed ja varises lumele.

Kogu sõidu vältel meeletut valu ja hingamisraskusi talunud naine kaotas hetkeks teadvuse ning kohalikud meditsiinitöötajad pidid teda nuuskpiiritusega turgutama. Tõusta ta ei suutnudki, lõpuks kanti naine kätel staadionilt minema. Riietumisalas jätkus turgutamine, kohale toodi isegi kanderaam, ent lõpuks ajas vapper medalinaine end vaevaliselt püsti ja osales isegi lilletseremoonial.

Vahetult pärast võistlust teatas Majdic, et suusavahetusega sõidus ta rajale ei tule ning ainus, mis ta saab teha, on valmistuda 30 km ühisstardist sõiduks. Kui selgus lõplik diagnoos – roidemurrud –, tuli sellestki plaanist loobuda. Seegi pole veel kõik, 30-aastane naine tunnistas, et pole kindel, kas ta üldse tahab enam suusatajana jätkata.