Roy Strider: Forrest Gump ja olümpia

Forrest Gump (Tom Hanks) Foto: Corbis/Scanpix

Algul oli Olümpias Zeusi auks peetud mängudel tugev religioosne ja sportlik pool. Vähehaaval vandus religioon spordile alla – nüüd on see tagasi, kirjutab kolumnist Roy Strider.

Osalt on tippsportlased massimeedia abil muutunud pooljumalateks, aga veel enam – uus üleilmne rahamasina religioon on vähemalt pool spordi suursündmustest.

Mõtlesin seda lugu kirjutades, kuidas maailma esimene olümpiavõitja, uje vanakreeka kokk Koroibos ületab finišijoone, seljal ja rinnal värvilised kirjad «Dionysose Tünnivein!» või «Sparta Pronks!», algelisel tribüünil korporatsioonidega sarnaselt aga ehk ka «Poseidon! Kõik kalad Sinu kõhtu merejumala märjast tallist!». Õudne hakkas.

Seos meedia ja tänavapildi vallutanud spordiuudiste ja -rõivastuse ning sportimise vahel pole sugugi nii ühene, nagu sellest mõtlema oleme harjunud.

Tippsport ning võistlus- ehk saavutussport  on meelelahutustööstuse osa, eesmärgiks saavutada avalikus sportlikus või ebasportlikus konkurentsis parim võimalik tulemus. Imelik, et inimeste tervise hoidmine ja parandamine – sport kõigile – pole kaugeltki nii huvitav. Kõikjal on justkui sport, aga ikkagi kiratseb liikumisharrastus ja tervis, kuid õitseb reklaam, show ja äri.

Kui algab tippvõistlus, algab ahnus, algavad «ained ja nipid». Mulle pole see siis enam sport (või kas «sport» ongi õige sõna, märkimaks tervislikku elu ja liikumist?). Mäletan siiani Ben Johnsoni etteastet 1988. aastal Soulis, kus atleedilt kuldmedal dopingukasutamise tõttu ära võeti. Vaat kus loll, jäi rumalasti vahele, mõtlesid teadjad.

Beckham Tiibetis

Sport on multi-kulti-dialoog, noorte vahel arusaadavalt toimiv keel. Ent kui palju arendavad seda keelt tänapäeval kõnelejad ise? Minu sõbranna on paljureisiv inglanna. Ta on surmani tüdinud igas maailma nurgas briti jalgpalluri David Beckhami kohta esitatavatest küsimustest.

Paljud arupärijatest ei tea Suurbritanniast mitte midagi muud... ega tahagi teada. 2008. aasta algul astusin keset Tiibeti tühjust asuvasse teemajja keha kinnitama. Altaril, Buddha kuju kõrval seisis Beckhami pilt. Mongoolias nägin ühes jurtas altarile tõstetud BMW logoga uhiuut pesapallimütsi. Peatugem ja mõelgem hetkeks, mida see tähendab...

Tippsportlased on professionaalid, nende timmimine ja häälestamine on spetsialistide töö. Sportlaste töö on olla vormis ja püüda esikohta või siis kohta, mis kokkulepitult esimesele numbrile esikoha tooks (näiteks rattaspordis).

Eriettevalmistuse ja erivahendite abil vallutatakse rahvusvahelist tippu. Aga kui kasulik on see lihtsalt inimeste tervisele? Mida annab meile see, et tänapäeva tippsport on muutumas ühe süsteemi tööriistaks ning tippsportlased küsitava eesmärgiga ebajumalusteks?

Olgu, vahel sünnitavad rahamasina ärihuvid ka totraid intsidente, nalja. 1992. aasta Barcelona OMil oli suurkorporatsioon Reebok ostnud eksklusiivse õiguse USA sportlaste soojendusdressidel ilutsemiseks.

Mõned korvpallurid, nagu näiteks superstaar Mi­chael Jordan, olid aga sõlminud lepingud Nikega ning keeldusid kuldmedaleid vastu võttes Reeboki logosid demonstreerimast, mähkides end tseremoonial protestiks USA lipu sisse. Juba siis oli selge, et midagi kinnimakstut, näiteks Audi logo neli rõngast, võib olla tuleviku olümpiamängudel tähtsam kui OMi enda viierõngaline märk.

Tänapäeval mõjub võõrana täiesti reklaamivaba sportlane – Põhja-Koreast või kuskilt seesugusest imelikust kohast väljakaranud veidrik. Kirjadeta – järelikult ebaedukad.

Paljud poisid saavad innustust sellestsamast Beckhamist, paljud tüdrukud loodetavasti Kristina Šmigunist. Aga kui paljudest neist saavad samasugused tšempionid? Ja kui paljud neist jäävad tegelema regulaarse liikumisharrastusega?

Eestis on üks peamise varajase suremuse põhjus südame-veresoonkonna haigused, enamasti ennetatav probleem, mida mõjutavad tervisekäitumine ja elukeskkond.

Suremus vereringeelundkonna haigustesse ületab sotsiaalministeeriumi andmetel Eestis vana Euroo­pa riike 3,5 korda, seda olukorras, kus meedias on esindatud ebaproportsionaalselt palju sporti – midagi on valesti.

Sport näikse olevat popim kui sporditegemine. Inimestele meeldib end ehtida spordirõivastega või spordiaksessuaaridega, kuid see ei võrdu tervisliku eluviisiga.

Ammulisui vahin alati alkoholi- ja tubakareklaame spordivõistlustel. Liikumine, tervislik toitumine jne peaks olema hobi ja elustiil, mitte seonduma näiteks sellega, et pärast trenni visatakse suits ette ja võetakse kuus Carlsbergi õlut (kuna see seostub tänapäeval jalgpalliga).

McDonald’s ja Coca-Cola on põhi­sponsorid olümpiamängudel; Marlboro, Philip Morris suurtel spordivõistlustel, sportlased on liikuvad alkoholireklaamid. Mis sport see on, kui Eesti vindise ja põdura ühiskonna meelelahutuslikul spordivõistlusel säravad õlletehased? Ja kuidas ikkagi on tervisele kasulik teleri ees koogutamine ning olümpia vahtimine?

Mõistuspärane eesmärk ei saa ju olla jälgida sajal spordialal saavutatud tulemusi või saada tippsportlase keha millegi arvel, olla atleetlik, päevitunud, täites kõiki tänapäeva ilustandardeid. Eesmärk peaks olema ennekõike inimese tervis. Sest kui tervis on lühiajalise boonuse nimel kaotatud, ei saa seda sageli enam iial tagasi.

Rekordeid kepikõnnis

Eesmärkide püstitamine on võimas asi. Harmooniliseks eluks on oluline olla vormis, kuid vorm kui elustiil tähendab massidele siiski harrastus-, mitte tippsporti, aga inimesi on maailma pjedestaalide jaoks liiga palju.

Äkki peaksime püstitama eesmärgi tulla elanikkonnana harrastusspordile lähemale, parandada elustiili? Maailma tervise edetabel pole küll nii seksikas kui WTA, kuid see loeb tegelikult palju rohkem.

Saavutusspordis otsivad treenerid talente, sest iga talent ja tippsportlane on unikaalne. Käib jooksmine ja sponsorite vahet jooksmine. Kuid iga inimene on täpselt sama unikaalne ning võrreldamatult olulisem on saavutada hea füüsiline vorm massile kui lühiajaline supervorm teatud hetkedeks teatud väikesele grupile.

Jah, meil on need vähesed tippsportlased ja liiga vähe harrastussportlasi, veel väiksem on treenerite-nõustajate suhtarv, puudub järelkasv. Spordiseltse ja -klubisid on vähe, sealjuures maasport on vaeslapse osas.

Inimesed märkavad tänapäeval midagi vaid siis, kui mängus on suur reklaam, konkreetne põhjus või tagajärg (heategevuskampaaniad). Aga teha iga päev head endale... oma lastele... Ma pole kindel, kas Beckham on lastele parim eeskuju.

Kuulsus, tähelepanu ja teenimisvõimalus tõmbavad inimesi reklaami kaudu sageli sporti tarbima. Mis tõmbaks neid rahvasporti tegema ning püüdma teha midagi lihtsalt endale, mitte paremini kui teised? Ehk vajame pigem kedagi niisugust nagu Forrest Gump, kes lihtsalt sai inimesed enda järel jooksma, olemata iidol.