Kuigi Eesti murdmaasuusatajad peidavad end olümpiamelu eest Brew Creeki nimelisse üksikusse elupaika, pole täielik rahu sealgi tagatud.
Vaikus, metsas redutav karu ja tüütud dopingukütid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Laupäeva õhtul kella seitsme paiku koputati Jaak Mae toa uksele ja sisse astusid dopingukütid.
«Nagu külastuspäev,» viitas Mae ajakirjanike ja dopinguproovidega tegelevate inimeste järjestikustele visiitidele. Kuigi sportlane peab olema sellisteks ootamatusteks valmis, oli vanameistri õhtune rutiin rikutud. Reporterid kamandati uksest välja ning toas algas tippsportlase jaoks juba ilmselt harjumuseks kujunenud tegevus.
Kui ootamatud külalised kõrvale jätta, naudib Mae suusatajatele valitud elupaiga rahu ja vaikust. Erinevalt noorematest koondisekaaslastest elab ta toas üksinda ning veedab aega peamiselt arvuti ja kodust kaasa võetud ajalehtede paki seltsis. «Olin kaks nädalat Davosis treeninglaagris ning enne siia sõitu sain koju vaid päevaks. Lehed on lugemata, siin saab seda rahulikult teha,» selgitas ta makulatuuri kaasavedamist.
Kord nagu sõjaväes
Kuid viiendal olümpial võistlev Mae mäletab noorusest ka teistsugust elamist. Näiteks Lillehammeri olümpial ööbisid Eesti suusatajad olümpiakülas. Tõsi, ka seal oli koondise käsutuses omaette maja. «Mäletan, et meie Andrusega elasime kusagil all ja tüdrukud üleval,» meenutas Mae 16 aasta tagust aega. «Naganos elasime juba eraldi hotellis, Salt Lake Citys olime ka omaette ja võistluspaigale võimalikult lähedal, Torinos viibisin aga kohal vaid mõne päeva – sõitsin paar distantsi ära ja oligi kõik.»
Kodust eemal olles eelistab Mae alati üksinda elamist, sportlike tulemustega saavutatud staatus on seda talle ja Andrus Veerpalule ka võimaldanud. Kui aga kellegagi koos elada, peaksid inimeste harjumused sobima. «Aivar Rehemaaga võiks isegi koos olla, eelistame mõlemad hommikuti kauem magada, Kaspar Kokk on seevastu varasema ärkamisega,» teadis ta teiste harjumusi.
Nimetatud kaks meest elavad Brew Creekis ühes toas. Erinevalt Mae eluruumist valitses Rehemaa ja Koka juures aga paras segadus. Napilt kolm-neli tundi enne Postimehe külaskäiku olid mehed lõpetanud 30 km suusavahetusega sõidu ning väsimus oli nad murdnud enne, kui kõik riided oma kohale said. Teisel korrusel asuvas kambrikeses magava Koka kehakatted olid pudenenud teel üles trepiastmetele. Mees ise oli siiski all tagasi ja külitas Rehemaa laia voodi teises servas.
Tavalisel päeval pidi just Kokk olema see, kes toas korra eest hoolitseb. «Mõnikord ta rivistab siin mind üles,» sõnas Rehemaa muiates. «Kord on nagu sõjaväes.»
Sarnaselt Maega naudivad ka teised meessuusatajad olümpiakülast väljas elamisega kaasnevat rahu. Paar korda on nad põiganud olümpiakülasse sööma, ent mälestus mitmesaja kaaslasega korraga einestamisest ei tekita kummaski erilist vaimustust.
Eesti suusatajate ajutises kodus on vaid üks teler ning seegi asub teises majas söögiruumi kõrval. Iga päev treenivad või võistlevad sportlased eelistavad aga vaba aega mööda saata voodis lebades, seepärast kasutatakse interneti imevõimalusi ja telepilt tekitatakse arvuti ekraanile.
«Mulle meeldib vaadata jäähokit, aga ükspäev sundis Aivar mind hoopis iluuisutamist jälgima,» rääkis Kokk ning kiitis oma head arvutit – Rehemaa ja mitme teise koondislase arvuti ei võtvat telepilti ette ning nii käiaksegi just tema kompuutri kaudu olümpial toimuvat jälgimas.
Teine põhiline ajaveetmisvorm on lugemine. Ka siin on Kokk aktiivsem pool ja lahke inimesena loeb ta raamatust huvitavamaid kohti Rehemaale ette. Sellega on aga suusatajate ajaveetmise vormid ammendunud. «Mõnikord tõuseb Aivar voodist üles ja istub tugitooli – ise ütleb, et otsib vaheldust,» viitas Kokk siiski veel ühele võimalusele. «Aga ikkagi on siin parem kui olümpiakülas,» lisas Rehemaa.
Podkidnoi sprindipoistega
Sama meelt on naistekoondise liikmed Kaija Udras ja Triin Ojaste. «Meile sobib siin rohkem. Hea vaikne ja rahulik. Saab täiesti omaette olla,» kiitsid nad tsivilisatsioonist pealtnäha eraldatud paika, kus vaikust lõhestab vaid mägiojakese vulin.
Väikese miinusena tõid nad välja halva ühenduse treeningupaikade ja poodidega.
Suusakoondise kasutada on kaks suuremat autot ja seetõttu tuleb kõiki käike väga täpselt planeerida. Näiteks poes on eestlannad käinud vaid korra. «Riideid me ei ostnud. Ei sattunud riidepoodidessegi. Ostsime ainult vajalikku – patareisid ja akusid,» muigas Ojaste.
Udras soetas endale ka Vancouveri olümpiamängude maskottide komplekti. «Viin need lihtsalt koju,» sõnas ta. Ojaste lisas muigamisi: «Koju tolmu koguma.»
Seda, kas aega poodlemiseks üldse jagub, tüdrukud veel ei tea. Kõigepealt tahavad nad sprinditeates korraliku võistluse teha ja alles siis kõigele muule kõrvalisele mõtlema hakata.
Sarnaselt meessuusatajatega veedavad ka Ojaste ja Udras aega peamiselt internetis surfates. Eelkõige suhtlevad nad seal kodustega ja loevad uudiseid. «Alguses polnud meil tubades internetti ja siis käisime suures majas lähedastega rääkimas ja surfamas. Nüüd saame sedasama oma toast teha,» sõnas Udras, kelle sõnul kulgeb elu metsas üsna üksluiselt. Nagu ta ütles: «Igav ei ole, aga huvitav ka mitte.»
Tüdrukute päevarutiin on kindlalt paigas. Hommikusöögile järgneb treening, seejärel tuleb lõuna, puhkus, väike jooksuots ja õhtusöök. Magama minnakse hiljemalt kell üksteist õhtul. Äratuskell heliseb kell kaheksa ja treeningule jõuavad eestlannad kella kümneks.
«Pimedas ei julge siin jooksmas käia – mine tea, äkki tuleb veel karu vastu! Siinsed töötajad on karu näinud. Meie oleme seni üksnes oravatega kokku puutunud,» avaldas Ojaste.
Nii mõnigi kord veedavad tüdrukud vaba aega ka kaarte mängides. Ei – mitte pokkerit ja mitte raha peale. «Me mängime kõige tavalisemat podkidnoid,» sõnas Udras.
Kaaslasteks on tüdrukutele enamasti olnud sprindipoisid. Ehk siis Timo Simonlatser, Peeter Kümmel, Anti Saarepuu ja Kein Einaste. Ja tavaliselt on poistel naha üle kõrvade tõmmanud suusakoondise pesamuna Ojaste. «Milles peitub minu võidu saladus? Ei, mina ei peta. Mul on kogemused. Olen üsna palju mänginud,» selgitas ta muigamisi.
«Üks koogitükk per nase»
«Magustoiduks on siin tavaliselt koogid – üks tükk per nase. Seda võime ikka endale lubada,» avaldas Karel Tammjärv, kelle sõnul on Brew Creekis pakutavad road väga mitmekülgsed. «Salatid, kala, lammas, kana, mõnikord ka natuke verist liha – kõike oleme saanud. Praed on siin väga maitsvad.»
Postimehega vestelnud sportlased on Brew Creeki prantslasest koka menüüga enamasti ülimalt rahul. Ainukeseks erandiks oli paari päeva tagune õhtusöök, kus pakuti maisileiba.
Tegemist on vormiroaga, mis koosneb lihast, köögiviljadest ja ubadest. «See oli kergelt magusa maitsega, polnud üldse soolane. See eriti ei maitsenud,» tõdes Tammjärv, kes nälga siiski ei jäänud. «Ega iga päev peagi õhtuks liha olema. Vahel võib ju natuke teistmoodi ka toituda.»
Eestlaste menüü arutati juba ammu koondise esindajatega läbi ja kõik on kulgenud kui õlitatult. Tavaliselt ütlevad eestlased oma menüüsoovi kaks päeva ette ja kokad täidavad selle. Näiteks eilseks olid nad kokkadelt loomaliha tellinud.
Kompleksi Kreeka päritolu mänedžeri sõnul on eestlased väga viisakad ja meeldivad kliendid. «Meie parimad! Toredad, viisakad ja vahvad,» sõnas Deivylas, kelle sõnul koostati sportlastele omane tervislik menüü.
«Köögiviljasupid, liha, lammas, kala, salatid, pasta – tavaline toit. Musta leiba küpsetame ise siin kohapeal – millestki puudust ei tohiks tulla. Keegi pole kurtmas ka käinud,» lausus Deivylas. (PM)