Priit Pullerits: punaedu lõpp

Värvikas ajakirjanik, Priit Pullerits läbi aegade

FOTO: Margus Ansu

Kõigest kaks talve tagasi kuulutas suusakoondise peatreener Mati Alaver, et Eesti on viimase kümnendi tulemuste põhjal maailma parim suusariik.


Vancouveri olümpial sai igaüks näha, kuidas Eestist sai suusariikide seas maailma halvim: meeste teatesõidus tuli viimane koht. Vähemasti suutsid mehed, erinevalt Eesti naistest, teateneliku kokku saada.



Aga kogenud pilguga vaatlejad nägid veel midagi, mis tavavaataja eest varjatuks jäi. Need, kes olnud Eesti rahvusalaga pikemalt ja isiklikult seotud, nägid Nõukogude suusakooli teatepulga edasiandmist Eesti sinimustvalgele koolkonnale.



Vaadakem karmile tõele näkku: Eesti suusatamist on pinnal hoidnud Nõukogude aja pärand. Sealt pärinevad peatreener Alaveri kogemused; tollase hambad-ristis-läbi-raskuste-tähtede-poole hoiaku najal on medaleid noppinud Jaak Mae ja Andrus Veerpalu; Kristina Šmigun-Vähi treenerist isa Anatoli Šmigun on läbi ja lõhki Nõukogude produkt.



Tol punaajal, mil taasiseseisvunud Eesti suusaedule tasahilju alus sai pandud, tehti, nagu endised ässad mulle on tunnistanud, sporti suure algustähega.



Tehti kogu hingest ja jäägitult, ennastsalgavalt ja -ohverdavalt. Kui siis sportlane treenerile kurtis, et «Bolše ne magu» («Rohkem ei suuda»), põrutas treener: «A tšerez ne magu – davai!» («Pane nüüd kõvemini, kui ei suuda – läks!»)



Tollal olid eesmärgid alati kõrged: luges üksnes võit. Hõbe- või pronksmedal tähendas põrumist – nende üle polnud põhjust rõõmustada. Pigem peideti pisaraid. Olümpiaturism, nagu valitseb Eesti ajal, ei tulnud kõne allagi. Vanasti oli uhkuseasi olla kõige parem. See iseenesest motiveeris treeningul maksimaalselt pingutama.



Nüüd, demokraatlikus ja tolerantses ja inimsõbralikus Eestis pole ponnistada enam vaja. Olümpiapileti saab ka vähemaga. Ja saab palju enamatki. Ainuüksi selle eest, kui pääsed koondisse, saad tasuta auto istumise alla.



Ja kui auto liiga väikseks peaks osutuma, nagu mõni aasta tagasi paarile naissuusatajale, siis tõstad selle pärast avaliku kisa. Millal sai kiiruisutaja Ants Antson oma esimese auto? Alles siis, kui oli olümpiavõitjaks tulnud.



Valede stiimulitega turgutamine algab juba maast madalast. Vaadake põlvepikkusi suusatajaid – nende dressid on sponsorlogodest tulvil. Varustus ei jää alla Veerpalu omale. Sest tulemuse arengu võtit nähakse tipptasemel suuskades-keppides ja määretes-saabastes, mitte tugevas ja pühendunud treeningus.



Sedasi jätkates ei aita Eesti talisporti jalule uute hüppemägede ega suusastaadionide rajamine. Suusasporti kui eelisalasse on ju uputatud kümneid miljoneid kroone, aga punase taustata, läbinisti sinimustvalgeid rõõmustavaid tulemusi ei paista kusagilt.

Tagasi üles