Margo Pulles, Urmas Välbe, Eero Bergman, Jaan Alvela ja Mihhail Lukertšenko – need on mehed, kelle otsustel on Eesti meeste pühapäevase 50 km klassikamaratoni tulemuse juures ülisuur roll.
Kolm boksipeatust segavad 50 km sõidus kaarte
Need on mehed, kes määrivad Andrus Veerpalu, Jaak Mae, Aivar Rehemaa ja Algo Kärbi suuski. Need on mehed, keda õnnestumise korral kiidetakse taevani ja kellelt kaotuse korral küsitakse: «Aga suusad? Mis nendega lahti oli?»
Pühapäeval on neid kõiki vaja rohkem, kui keegi arvata oskaks. Nimelt võib 50 km ühisstardist klassikamaratonil kolm korda suuski vahetada. Ja enamik tugevaid suusariike kavatseb seda maksimaalselt ära kasutada.
«Ideaalne oleks, et üks paar pannakse alla ja antakse tuld! Kõvem mees võidab! Selline variant tundub siinsetes oludes aga üsna utoopiline,» tõdes Mae suuskade eest hoolitsev Välbe.
Ent miks eestlased ise sama taktikat ei kasuta? Võidetaks ju vahetusele kuluva aja võrra? «Mitte mingil juhul! Uuel suusal on alati parem libisemine. Määre kulub ja suusk muutub iga meetriga viletsamaks.
Loomulikult, kui juhtub unelmate variant, siis ei hakka me üksnes vahetamise pärast suuski vahetama,» vastas Välbe, kelle sõnul tuleb ühe suusavahetusega keskeltläbi 10–15 sekundit kaotust juurde.
Ja see on juba üsna soliidne vahe, nagu ta ise ütleb. Pea samasugune vahe, 16,1 sekundit jäi Veerpalu lahutama Trondheimi MK-etapi poodiumikohast, kus oli kavas täpselt sama võistlusformaat nagu homme Whistleris. Toona jäi Veerpalu vale suusapaari valiku tõttu viimasel suusavahetusel mängust välja.
Õnneks on homme aga sootuks teistsugustete tingimustega sootuks teistsugune võistlus. Nii rajareljeefi, konkurentide kui ka ilmaolude poolest.
Kui veel üleeile lubas ilmateade pühapäevaks lumesadu, siis vähem kui 24 tunniga oli see vahetunud eestlaste jaoks märksa positiivsema prognoosiga.
Eile lubas pühapäevaks vihma või siis äärmisel juhul sula ning paari-kolme plusskraadi. Ja see tähendab asjatundjate keeli kliistriilma.
Ilma, mis Eesti hooldemeestele aastate jooksul suurepäraselt sobinud. Just sellise ilmaga on Veerpalul ja Mael võtta kõige sobivamad suusad. Alaveri sõnul on kahel koondise vanimal liikmel selliste ilmaolude jaoks kümme head paari.
«Jaagul ja Andrusel on sellele ilmale väga häid suusapaare! Erinevatel aastatel on eestlased kliistriga väga hästi sõitnud,» tõdes Välbe, kelle sõnul saab hooldemehe töö võistluste ajal siiski olema ülimalt keeruline. «Kui rada otsustatakse soolatada, siis on see jama. See muudab raja eriliseks, agressiivseks. Ehk siis kiiremaks ja määrdevaliku samuti keerulisemaks.»
Täpselt sama keeruline on eestlastel ka mingisugust koostööplaani teha. Võiks ju leppida kokku grupi laiali tõmbamises, ühe mehe ohverdamises, kavalas taktikaplaanis. Alaver nimetas seda kõike aga üksnes unistuseks.
«Gruppi saavad laiali tõmmata üksnes need, kes on parimas vormis. Et gruppi laiali tõmmata, tuleks teha koostööd Lukaš Baueri ja Johan Olssoniga. Mis kõige tähtsam – ise peab olema äärmiselt tugev,» nentis Alaver ja lisas: «Meie taktika on lihtsam – tuleb püsida nii kaua kui võimalik liidergrupi eesotsas, et oleks võimalus rünnakuga kaasa minna. Sest kindel on see, et nii raskel rajal grupifinišit ei tule. See pole lihtsalt reaalne.»
Mõneti on see ka hea uudis – grupifinišis poleks ei Mael ega Veerpalul mingit võimalust suures mängus kaasa rääkida. Ent kes selles üldse kaasa rääkida võiksid?
«Peale Olssoni ja Baueri on head minekut näidanud ka soomlane Sami Jauhojärvi. Just neid mehi tasuks kõige tähelepanelikumalt silmas pidada,» kõlas Alaveri viimane hinnang konkurentidele.