:format(webp)/nginx/o/2022/02/28/14397097t1hbcd3.jpg)
/nginx/o/2010/03/08/328043t1he985.jpg)
Eesti jalgpallihooaja avanud superkarikafinaali vihje oli selge: FC Flora 2:0 alistanud Tallinna Levadia on ka sel aastal meistriliigas inglaste väljendit kasutades
team to beat
.
Miki-Hiir aitas Tallinna Levadia superkarikani
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tänavune avalöök erines vaid selle poolest, et kui tavaliselt on neli viimast meistriliiga tiitlit võitnud Levadia superkarika mõnele muule klubile loovutanud, siis sel korral haarati enda valdusesse ka Eesti vuti marginaalseim karikas.
Kusjuures nime Tallinna Levadia all oli see klubi ajaloo esimene. Viimases neljas finaalis on vastastele alla jäädud ja eelkäija Maardu Levadia triumf jäi alles aastasse 2001.
Paratamatult tekib küsimus, kas ei kipu vastastele Levadia ülemvõimu nähes tasapisi peale käegalöömise tunne.
«Raske öelda, mis vastaste peas toimub ja kuidas nad meie edule reageerivad, kuid meile sellest midagi ei muutu. Läheme alati võitma,» sõnas Levadia juhendaja Igor Prins, kelle arvates tuleb liigahooaeg siiski veidi tasavägisem. «Tiitli eest alustavad võitlust kümme meeskonda ja medaleid jagavad ilmselt viis-kuus.»
Kuidas siis nii, et Prinsi juhendatav Levadia müüdi murdis ja kohe algusest vastaste elu kibedaks tegi? Põhjust pole ka siin raske leida, kuigi, tõsi, juhtum on üsna kentsakas. Nimelt ütles jalgpallikommentaator Ott Järvela 2009. aasta traditsioonilise aastalõputurniiri esimest FC Flora mängu kajastades TV14 otse-eetris: «Kui Flora selle koosseisuga mullust võitu kaitseb, olen mina Miki-Hiir.»
Paraku sai suure suuga Järvela ninanipsu ja just florakad krooniti ülitiheda võistluse võitjaks. Et pääseda Flora fännide aasimisest, oli ta nõus oma väljaöeldu lunastamiseks superkarikafinaalis tuntud koomiksitegelase kostüümi kandma. Meest sõnast, härga sarvest, kuid õnne tõi Miki-Hiir just Levadiale.
«Loodame, et ta jätkab hooaja jooksul samas vaimus,» muigas Prins, kes samuti ei välistanud, et multifilmitegelane õnne tõi.
Tõsisemalt rääkides toonitas aga Prins, et eelkõige oli see mäng peaproov homme algava meistriliiga hooaja eel.
«Eelnevad mängud olid rasked. Kokkumängu oli vähe, aga vigu ja eksimusi palju,» nentis Prins. «Mõnus tugev mäng ja ka koosseisust oli näha, et üritasime ikka põhituumikuga mängida.»
Pärast Igor Morozovi esimest väravat Levadia teise eest hoolitsenud Eino Puri kinnitas ühtlasi, et Levadia loorberitele puhkama ei jää ning ka sel aastal püütakse vastaseid kimbutada vähemalt sama tugevasti kui varemgi.
«Eks ka meil on mängijaid vaheldunud ja uusi peale tulnud, kellel tiitleid veel ei ole,» välistas Puri pingelanguse. Puri ise jäi seekord põhikoosseisust välja ning platsile asudes mängis endale ebatüüpiliselt äärel.
«Keskel olen ikka rohkem harjunud. Seal saan rohkem palli ja mäng kulgeb samas tempos. Ääre peal vahelduvad kiirused ruttu,» võrdles Puri, märkides siiski, et on nõus mängima seal, kuhu treener teda paneb. «Parem äärel kui pingil.»
Kaotajatena platsilt lahkunud FC Flora pingil treeneridebüüdi teinud Eesti koondise rekordinternatsionaal Martin Reim aga tõdes, et tööd on veel palju teha.
«Kui viis korda järjest kaotad, siis peab teine ikka parem olema,» kommenteeris Reim fakti, et Levadia on viimases viies kohtumises Flora alistanud. «Tänane mäng oli ikka väga krobeline.»
Reimi sõnul oli nende mängus raske midagi positiivset leida ja hoolealused peaksid pärast sellist kaotust ka ilma treeneri karjumiseta ise väga hästi aru saama, et midagi läks väga valesti. Vähemalt ei tõtanud värske juhendaja riietusruumi häält tõstma. Küll aga tunnistas ta üht – treeneri elu on palju närvilisem kui palluri oma: «Mängijana saad end vähemalt platsil välja elada.»